June 16, 2017

Külalispostitus nullkulu.ee blogis

 Kirjutan natukene veel KonMari korrastusmeetodist, kuid seda hoopis Maryliisi blogis, postituse võib leida SIIT. Olen hetkel komono kategooria juures ja sellel ei paista olevat otsa ega äärt. Hea tunne on aga küll, kui jälle midagi tehtud saab. Näiteks ravimikarbi kaas ei tahtnud enam hästi kinni minna, kuid sealt kõik aegunud rohud välja praakides jäid alles just need abivahendid, millest on veel praegu kasu ka! Vanu ravimeid muide saab tasuta jäätmepunktidesse jätta.

June 11, 2017

Meie nädala toidulaud

Eelmisel nädalavahetusel käisid meil sõbrad Itaaliast külas, vot sellised:
Nicola tegi selle puhul päris õiget lasagnet ja seda me pildil kohe sööma hakkamegi. Loomulikult oli neil palju küsimusi Eesti ja meie tavalise eluolu kohta, sealhulgas ka söögi kohta - mis on traditsioonilised Eesti söögid ja mida me tavalisel päeval sööme, kas ikka pastat ka? Sealt kooruski mul selle postituse mõte, rääkida ja näidata meie tavaliselt kodusest söögilauast, ühe nädala näitel.

Alguse saab kõik tavaliselt pühapäeval või esmaspäeval, kui paneme paika nädala toiduplaani. Vastavalt sellele teeme ära nädala suure toidušopingu ning nädala jooksul võib-olla korra on veel poodi vaja minna, kuid siis juba vaid paari-kolme asja järele. Mulle see süsteem väga meeldib ja sobib, sest iga õhtu pead murda toiduteemal ning nädalas mitu korda aega kulutada poodi minemisele on lihtsalt tüütu. Võib-olla siis, kui täpselt kodu kõrval oleks pood, siis käiks seal tihedamini, kuid hetkel meil seda luksust ei ole + oleme ju jalamehed, nii et poodi minek võtab aega ja energiat. Toidu teeme 2 päevaks ning kokkame enam-vähem korda mööda, vastavalt sellele, kes parasjagu õigel ajal kodus on. Kui käisin koolis, tegi suurema osa toidušopingust ja kokkamisest Nicola, nüüd käime poes jälle koos.
Hommikusöögid on meil argipäeviti samasugused, Nicola sööb jogurtit, müslit ja küpsiseid, mina söön riisiputru ja banaani, vahel kohukest. Kui riisipuder on jäänud tegemata, söön riisigalette maapähklivõi, mee või hummusega, olenevalt mida parasjagu kodus on. Riisipudru/pudingu mõtte sain kord Vapianos söömas käies, kui võtsin seal magustoiduks riisipudingut. See oli nii maitsev ja mõtlesin, et ei tohiks olla raske seda ise teha. Seal oli see mandlipiimaga tehtud, mida ma pole veel jõudnud järele teha. Korra proovisin kookospiimaga aga see tuli nii rammus, kindlasti peaks vähem panema, kui tavalist piima. Pudru teen valmis korra nädalas, seda tuleb kuskil 5-6 väikest portsu. Võtan 3 dl vett, 200g pudruriisi. Vesi tuleb esmalt potis keema ajada, siis lisada riis, veidi soola ja vaiksel tulel kuumutada. Kui riis on suurema osa veest sisse imanud, lisan piima, u 5 dl. Tuli peab olema väga väike ning võrdlemisi tihti tuleb putru segada, sest see on kärme põhja keema. Suhkrut panen vähe, u 1-2 teelusikatäit, kuna hiljem söön putru moosiga, mis on ise juba magus. Kui puder valmis, panen selle kaussidesse valmis ja siis külma. Hea moodus hommikul laisk olla, kuid siiski täitvat hommikusööki nautida.

Lõunat söön tööl sööklas, selleks on kas supp ja salat või praad. Kui on pikk päev ees ja peale tööd kuhugi otse edasi vaja minna, või kui mõlemad supivalikud on sellised, mida ma ei söö (borš, kapsasupid), võtan päevaprae. Rohkem tuleb ette suppi ning need on meil väga maitsvad, eriline lemmik on lõhesupp. Ka päevapraadidest meeldib mulle kõige enam just kala. Nicola sööb tööl kodus tehtud toitu või ostab midagi Rimist. Kodutoit on tavaliselt riis või oder või hirss või tatar segatuna juurikatega, vahel on seal ka oad või midagi muud huvitavat. Kuidas ta sama sööki 4-5 päeva jutti sööb ja ära ei tüdine, on lausa imetlusväärne, sest nagu mina oma pudruga, teeb tema korra nädalas söögi valmis ja asi ants.
Õhtusöögid kodus on need, mille tarvis teeme toiduplaani. Esmaspäeval tegin ahjus juurikaid feta ja seesamiseemnetega. Üldiselt üritame söögid teha sellised, et võimalikult palju jääke saaks ära kasutatud. Kuna olemas olid porgandid, tomatid ja  poolik feta, siis läksid need käiku ja mõned juurikad ostsin juurde. Siin mingit erilist kunsti polnudki - porgandid, paprika, tomatid, külmutatud lillkapsas ja brokkoli läksid oliiviõli, soola ja pipraga ahjuvaromi, fetatükid peale ning kaunistuseks seemneid. Seda jätkus kaheks õhtuks.
Kolmapäeval tegi Nicola juurselleri suppi. Selle retsepti olen kord juba blogisse kirja pannud ning jätkuvalt soovitan seda kõigile! Väga mõnusa siidise tekstuuriga supp, kui juustu peale ei pane, siis on nii laktoosi- kui ka gluteenivaba. Ka seda toitu jätkus kaheks õhtuks. Kõrvale sõin juustuga täidetud paprikaid ja riisigaletti.
Reedel käisime sõpradega hilist õhtusöök söömas, milleks oli linna parim šašlõkk Sõpruse kohvikus. Kuigi sellest sai kõhu väga väga täis, pidime siiski veel bensujaamast jäätist ostma ja seda peaaegu, et enne magamaminekut sööma.
Laupäeval sõime lõunat Kardemonis, seda juhtub täitsa tihti. Seal on gluteenivabad pannkoogid soolase täidisega, mida ma alati tellin. Sellel korral proovisin esimest korda sellist varianti, kus oli spinat, tomat, pesto ja kitsejuust. Suvine ja maitsev, kuid eriline lemmik on mul siiski muna, juustu ja peekoniga. Magustoiduks võtsime Nõmme turul kahe peale ühe Pavlova koogi.

Õhtusöögiga sai nalja.. Hakkasin järgmiseks päevaks rabarberikooki küpsetama. Selle taigna jaoks oli retseptis ette nähtud 0,5 dl piima. 0,5 dl... 0,5 seostub mul ikka kohe liitritega, nii ma siis seda piima taignale uhasingi, ikka mõnuga. Kui umbes pool olin ära valanud ja hakkasin mõtlema, et selline see küll olla ei tohiks, vaatasin uuesti retsepti ja taipasin oma viga. Olin hetkeks täitsa kibatuses, kuni otsustasin taigna uuesti teha. Selle nässu läinud taigna modifitseerisin kuidagi moodi hoopis väga magusaks pannkoogitaignaks. Minu kord oli süüa teha ja plaanitud sealiharoa asemel sõimegi pannkooke maasikatega.
 Pühapäeval sõin lõunaks makarone pestoga ja õhtul tegin sealiha riisiga. Selle tarvis pruunistasin sealiha ribad pannil õlis, lisasin sojakastet, äädikat, vett, suhkrut, koriandit ja tšillipulbrit. Lasin kaane all haududa ja lõpuks lisasin hakitud porru, et see ka veel küpseda saaks. Tegin seda rooga esimest korda ja järgmisel korral plaanin seeni lisada ning kastet rohkem teha, sellel korral oli tegemist rohkem marinaadiga.

Järgmise nädala õhtusöökideks on plaanis Nicola juurikaomlett, minu läätsesupp ja nädalavahetusel pidavat mingisugune üllatustoit tulema lihast ja rabarberist (?!). Niimodi me sööme, pastat vaid korra nädalas!

May 31, 2017

Pühapäeva usun ma ja usun Pühajärve!

Eelmisel nädalavahetusel tõmbasin lebosse ära - see olen mina ERMis :D Pika unega me ei ole ja nii oligi, et kui laupäeval Pühajärve spa poole startisime, jõudsime nii vara juba Tartusse, et otsustasime muuseumi minna. Mina olin korra käinud, Nicola mitte. Kuna tegemist on nii suure kohaga, siis tegelikult leidsin ka mina seal veel paar uut ruumi, kuhu eelmisel korral ei sattunud. Infot on seal palju ja tõsistele huvilistele jätkub tegevust tundideks.
Lõunat sõime Aparaadis. Aparaaditehas on põhimõtteliselt nagu väike Telliskivi, mis on tore. Meeldiv, et saime väljas süüa, kuigi ehitus käis ja masinad põristasid. Meie, nagu ka peaaegu, et pool ülejäänud külastajatest, sõime rebitud sealihaga burgerit. Kõht oli meil selleks hetkeks juba päris tühi ja see oli väga väga maitsev. Loomulikult virisesin ma vaid nelja saabunud kartuli pärast (teades mu kartuliarmastust loovutas Nicola ühe enda omadest mulle lisaks), kuid tegelikult on burks ikkagi täitev asi ja lisandit ei vajagi. Jõime kalja ja nautisime väikese puhkuse algust.
Sõitsime edasi ja Pühajärvele jõudsime alles 17 paiku. Peale checkin'i seadsime end toas sisse ning varsti juba läksimegi vette ligunema. Spa osa pole Pühajärvel just kõige kaasaegsem, kuid vesi on vesi - ikka on hea. Asukoht ilusate loodusvaadetega kaalub selle minu jaoks isegi üles. Kahju ainult, et saunad on seal eraldi, lobiseda saime koos ainult mullivannis. Rahvast oli vähe ja trügimist ei esinenud.
Mulle meeldib, et söömiseks on seal mitu võimalust, on viisakas restoran ja lihtsam pubi, millel on super õueala. Tornikohvik on ka, kuid sinna me ei jõudnudki. Meil oli kõht veel hilisest burksilõunast täis, nii et piirdusime pubis snäkkidega ja siis läksime välja poosetama. Selle kleidi muide kinkis mulle Nicola ema ja esialgu oli mulle selle lõige väga harjumatu. Siin pole tagi pärast eriti näha, kuid kleit hakkab laiemaks minema kõrgemalt, kui ma harjunud olen (harjunud olen, et kõik on alati taljes). Ta ei ole ka täiesti sirge lõikega, aga ongi nagu nukukleit, mis läheb peaaegu, et kaenlaalt laiaks. Endale tundus seljas kummaline aga teised väidavad, et on täitsa kena. Nüüd olen harjunud ja kannan meeleldi suvel kasvõi tööl.
Pühapäeval sai nii head hommikusööki, et siiani mõtlen nendele pannkookidele. Olgu mainitud, et esmaspäeva hommikul enam pannkooke ei saanud :D Igatahes sõin kartulit, peekonit, viinerit, tomatit, kurki, pannkooki.. Nii mõnus! Vabalt oleksin võimeline iga hommik niimoodi sööma, andke vaid ette.

Ilm tundus heitlik, kuid sellest hoolimata tahtsin ümber Pühajärve kõndida. Nicolale ma ei öelnud, et see on natuke pikem, kui tunnine jalutuskäik.. Ja ma ise ka ei arvanud, et see nii pikk on. Tegime 20 000 sammu! Osa rada oli otse järve kõrval metsa sees, osa läks kergliiklusrajalt. Loomulikult tegime pause, sõime pähkleid, viskasime paadisillale külili (selleks ajaks oli suur päike väljas), vaatasime kopra tööd ja elasime jalgratturitele kaasa, sest Tartu Rattaralli pani meist mööda.
Kui lõpuks tagasi hotelli jõudsime, sõime pubi terrassil salatit ja peesitasime päikese käes. Siis läksime jälle sauna ja mullivanni, peale matka oli see eriti mõnus lõõgastus. Kui lõpuks hotellituppa jõudsime oleks nagu uuesti sündinud olnud :D Selline ongi minu lemmikpuhkus - loodus, värske õhk, kõndimine ja vees vedelemine. Ja hea söök, need pannkoogid.. ja peekon.. mm..
Õhtuks saime eluvaimu tagasi ja läksime Otepääle laiama. Otsisime õhtusöögiks kohta. Kahjuks oli pühapäeva õhtul nii mõnigi söögikoht kinni, kuid avasüli ootas meid Otepää Grill. Sealne toit nii meeliülendav ei olnud, küll aga oli seda sisekujundus, mis tundus olevat grillresto naabrite (stripiklubi?) juurest pärit. Kõhu saime igatahes täis ja magustoit tuli Konsumi külmaletist. Peale seda leidsime suure vaevaga kivilabürindi üles, see on kirikust üle tee. Sellised vaatamisväärsused mulle meeldivad.
Esmaspäeva hommikul oli hotellis täitsa vaikne, hommikusöögil oli vaid paar inimest. Nagu juba öeldud, pannkooki ei saanud, küll aga sai igasugusel kujul kala. Pakkisime kodinad kokku, käisime Harimäe vaatetorni tipus ja sõitsime tagasi koju. Oli väga lõõgastav ja igati õnnestunud pikk nädalavahetus :)

Mai 2017

Lugemine - ei
Itaalia keel - jah
30% kõrvale - ei
Ostan vähe - jah

Mai on kuidagi nii pikk olnud ja kõvasti on tulnud sahmerdada ka. Kutseeksam oli kuu algul ning nüüdseks on tulemus teada - 90%! See ületas mu ootusi kohe kõvasti ning tundub, et ma siiski olen see tüütu appi-mis-nüüd-saab-oih-maksimumpunktid-(peaaegu). Õigem on siiski nii öelda, et ma uskusin, et saan läbi, kuid pigem napilt, no et 70 või 75 punkti, 65 oli vaja. Need punktid tegelikult ei loe midagi, sest tunnistus on üks, kas said kutse või ei.

Üritasin lugeda ühte raamatukogust haaratud raamatut, ja lugesingi, aga lõpetada ma seda ei suuda. Pigem on tunne, et pole midagi lugenud, nii sisutühi ja igav oli see. Kui ma vaid teaks, mida sealt raamatukogust võtta.. Alati lähen kohale lootuses, et no midagi ikka saan. Võtan vastu soovitusi, tahaksin midagi paksu ja huvitavat lugeda?!

Itaalia keelega lubasin saada taas järjele, kui deebet ja kreedit on peas tahaplaanile jäänud. Nüüd on selleks võimalus ja olen alustanud. Võtsin ette selle sama õpiku, mis mul pooleli on ja jätkan ülesannete lahendamisega. Tunnen, et hetkel on nõrgaks küljeks tegusõnade meelde jätmine. Peab vist lihtsalt mingi nipiga need endale pähe taguma.

Mais sai tehtud palju asjalikku ja palju lõbusat - kulutasime taas pankade uksi, käisime bowlingut mängimas, sõitsin Tartusse sõbranna sünnipäevale ja tähistasime Nicolaga edukat kooli lõppu Otepääl. Sellest varsti kirjutangi.

May 8, 2017

All I ever heard was the sweet sound of ignorance

Üllatus üllatus, taaskord alustan pildiga hommikusöögist, sest muust pole ma mõistnud pilte teha. Aga oli ka tore sööming, rohkem vist küll lõuna eest - võõrustasime sõpru, kellele pakkusime ahjus tehtud muna ja peekoni portse, pannkooke, avokaadot leiva peale panemiseks. Eine lõpetasime banaani-mango-meloni smuutiga. Nicola pressis terve võrgutäie apelsine mahlaks ja kinnitas, et elektrilist mahlapressi on meil vaja. Nagu on meil vaja ka jäätisemasinat, vähemalt 5 erinevat panni, pastamasinat, saumiksrit (ok seda on võibolla tõesti vaja), kitchen-aid'i, Ferrari pitsamasinat...

Põhiline stressiallikas sai laupäeval lõpu, see va raamatupidamise kutseeksam oli ära. Natuke imelik, aga tunne on selline, et teeks ühe korra veel, nii palju sai õpitud selleks ja nüüd ongi juba läbi..? Korrata enam ei jaksa aga ülesandeid lahendaks veel rõõmuga. Aga ainult neid, millest väga hästi aru saan. Gümnaasiumi matemaatika meeldis mulle samamoodi, mõned ülesanded lihtsalt jooksevad käes nii hästi, et lausa lust teha. Eksami tulemust pean nüüd küll üpris kaua ootama, alles mai lõpus avaldatakse see.

Kaks nädalat on veel tegemist omajagu ja siis jääb ainult töö, mis tundub praegu juba nagu päris puhkusena - ainult töö! Täna just enne mõtlesin selle peale, et vahepeal peakski end ise panema kuhugi keerulisemasse olukorda, "mugavustsoonist välja" promotakse seda vist, sest siis, kui see läbi saab, tunned kohe erilist rõõmu ja tänutunnet. Oled koguaeg heast ümbritsetud, siis paratamatult harjud ära. Sama oli selle kooliga, vahepeal juba jõudsin ohkida, et MIKS mul sinna oli vaja ronida, aga just sellepärast oligi, et nüüd on nii hea meel, et tehtud sai!

Stress ajab mind magusat sööma. Eriti just kommi ja šokolaadi, kui neid koju peaks sattuma, siis kapis nad kaua ei püsi. Ka nisujahu on isutanud rohkem kui muidu ja keelanud ma kah pole, kuidagi tundus liig end piirata, kui niigi on/oli raske aeg. Eile mõtlesin küll, et "esmaspäevast.." ja ongi vist toimunud edusamm, sest ei ühtki kommi pole täna söönud. Sellega ma ei hakka end närvi ajama, et lubaksin kõigest magusast hoobilt loobuda, see ei ole mu jaoks vajalik, aga lademetes šokolaadi hävitada pole ka päris õige.

Nagu blogipiltidest näha on, siis pildistanud pole mitte midagi ega mitte kedagi. Praegu olen liiga väsinud, et isegi mõelda sellest pikalt - kui praegu on nii, siis on nii. Vahepeal lihtsalt tuleb meelde, et tegelikult ju mulle meeldib pilte klõpsida ja sellest on kaua aega möödas. Tunnen, et enne on vaja ära lõpetada mingid asjad, mis ajumahtu võtavad ja sellega mingisugustki loomingulisuse alget pärsivad. Aga vot hommikusöögipildid, neid jaksan ikka teha, sest mõelda pole vaja.

Ühel päeval juhtus tööl nii, et tunne oli nagu töötaks ikka logistika valdkonnas. Jõudsin ühe päevaga kahtlaselt palju tehtud, suhtlesin n+1 autojuhiga, sildistasin pakke, sõin lõunat kontorilaua taga.. Kui ma parasjagu mingite dokumentidega ringi tormasin, siis korra mõtlesin, et polnudki väga viga sellel logistikutööl. Eks ikka juhtub nii, et hiljem mäletame pigem head, kui halba, nii et praegu ütlen tõesti, et polnud viga. Samas homnepäev tagasi ka ei läheks. Tore, et korraks selline äratundmismoment läbi käis ja nostalgitseda mulle meeldib.

Nüüd lähen teen riisiputru. Mmm, riisipuder..