September 27, 2016

Stockholm & Skansen

 Meil on Nicolaga plaan külastada kõiki Euroopa pealinnu. Kui kaua selleks aega läheb, ma ei tea, aga mõte on hea ja olemas. Ja kui ma muidu olen külmkapimagnetite vastu, siis sellega olin nõus, et neid linnu võivad meie tulevasel külmkapil magnetid esindada küll. Hetkel on meil ette näidata vaid hädised Tallinn (kas see üldse loeb..?), Helsingi ja Budapest ning nüüd ka Stockholm. Juba ammu broneerisime kruiisi ära ning hiljem selgus, et sõpsud olid täpselt sama teinud. Kuna meie reis ei pidanud niikuinii erilise romantilise suunitlusega olema, siis mis sai meil selle vastu olla!
 Sõidust ise ei ole tegelikult väga palju rääkida. Reede õhtul hakkas laev liikuma ning Nicola jaoks oli see esimene kord üldse kajutis olla ja seal veel ööbida ka. Niisiis avaldasid talle muljet nii dušš kui ka kraanivesi, mis täitsa juua kannatab. Küll aga ei uskunud ta mind, kui väitsin, et vetsust läheb kõik otse merre. Ega mul mingeid tõendeid ei ole aga... kas ei lähe siis? Ei uskunud ta mind ka siis, kui väitsin, et peame Mariehamnist keset ööd laeva vahetama. :)
 Viimati käisin Stockholmis Vikingline'iga, stardiga Helsingist. Selle võrdlusmomendi alusel julgen öelda, et.. kui huviorbiidis on ennekõike kruiis ja laevasõidu nautimine, siis võiks kaaluda ringiga minemist. Kui huvitab Stockholm, siis kõlbab Tallinki laev ka. Need on lihtsalt müstiliselt erinevast klassist kogemused, arvestades seda, et hind on võrdne. Üldmulje Tallinki laevast oli väike ja väsinud, õhtuprogramm lahja, ka söök ei olnud midagi erilist. Kõike vastupidist julgen väita Vikingline'i kohta. Aga - nagu võib õnnetu olla ka Mersus istudes, siis ega see meie meeleolu seganud! Ikka oli huvitav vaheldus ja laupäeva hommikul Stockholmile lähenedes õhkasime, et nii tore, et nädalavahetus alles ees ning meie juba Rootsis. Üleöö sõit on üks hea asi.
 Kuigi poistel oli see esimene kord Stockholmis, leidsime me, et oma üürikest aega mandril võiksime alustada hoopis Skanseni vabaõhumuuseumist, mitte kohe kesklinna põrutada. Veetsime Skansenis umbes paar tundi ning see aeg polnud kindlasti piisav kõige nägemiseks. Rõhku panime me kohalikele loomadele ning infotahvlite ja majakeste juures veetsime vähe aega. Tegevust on seal tervele perele ning kui Stockholmis kauem olla, siis võib vabalt planeerida terve päeva selle muuseumi jaoks.
 Ilmaga vedas meil väga, oli täpselt paras temperatuur ning pigem päikseline. Ma ei teagi, mida me vihmaga teinud oleks, mõni teine muuseum ehk. Mul oli igatahes väga hea meel, et saime terve päeva väljas veeta. Sammulugeja väidab, et tegime 20 000 sammu.
Põrsaid sööta ei tohtinud 
 Kanad, kuked ja faasanid jooksid vabalt ringi, või varjusid puude alla
 Selle klaasi taga elasid 4 kassi, kes omale uut kodu ootasid. Midagi nagu meie Kassikohviku ja loomaaia vahepealset. Naljakas oli aga see, et lastele oli ehitatud üks kaadervärk, kuhu sai luti sisse panna ning mille kaudu see lõpuks kassidele "mängimiseks" jõuab. Minu arusaam asjast on see, et tegemist on nutika viisiga lapsi veenda lutist loobuma. Kuskilt on mul midagi sarnast meelde jäänud, et kui muidu on raske lutist võõrutada, siis leides lutile uue omaniku (kassid), siis saab laps palju paremini aru miks enam lutti pole.
 Igas puuris ei olnud elus loomad..
 Kui olime Skanseniga lõpetanud, oli meil veel paar tundi aega ning jalutasime vanalinna. Jalad hakkasid vaikselt tunda andma. Kuna võtsime laeval nii hommiku- kui ka õhtusöögi, siis lootsime ilma lõunata läbi ajada ja nii läkski. Mul olid muffinid kaasa küpsetatud ning nendest piisas, et jaksaks õhtuni oodata. Muidu on kurb, et Stockholmis kruiisi ajal nii vähe aega on. Tagasi Tallinna jõuab laev kell 10 hommikul. Mina julgeks väita, et laev võiks Stockholmist välja minna 2 tundi hiljem ning kohale jõuda Tallinna kell 12 ning keegi ei kurdaks. Kes ei jaksa linna peal nii kaua töllerdada, see võib ju alati laeva varem tagasi minna.
Reisisellid

Järgmisena võtame ette lõunanaabrid. See pidi Nicolale üllatus olema, kuid nüüd ta teab, et me lähme, lihtsalt ei tea millal. Ja kõik vaid seetõttu, et mul on komme olulised e-mailid alati ära märkida ning ühed konkreetsed bussipiletid tõmbasid loomulikult va uudishimuliku tähelepanu kõige paremini, kui ta midagi enda arvutist lugema kutsusin..

September 17, 2016

Hommikusmuuti

Mul on üks smuutiraamat, mille kunagi ammu ostsin, kuid kust ma ei ole mitte ühtegi retsepti järele proovinud. Smuuti on minu jaoks kuidagi paratamatult selline asi, et no ei hakka näpuga järge ajama või spetsiaalselt midagi ostma - mida parasjagu on, see läheb sisse! Isegi kenad pildid ei olnud mind siiani suutnud innustada. Kui ma siis raamaturiiulis puhastust tegin ning lehitsesin smuutiraamatut mõttega see võibolla parematele jahimaadele/raamaturiiulitele saata, leidsin sellise koosluse, mille koostisosad mul kõik olemas olid. Kaerakliid muutusid küll kaerahelvesteks ja muskaatpähkel kaneeliks aga enamvähem. Järgi proovitud nii tavalise kui ka mandli-kookosepiimaga, soovitan soojalt!

September 10, 2016

Nädal Lido delle Nazionis

 Nagu eelnevalt juba kirjutasin - kuumus oli suur ja nii veedavadki inimesed oma suvepuhkuse üldiselt kuskil mere ääres, kus tuul toob jahutust. Itaalial rannikualast puudust ei tule, niisiis on tihti peredel "suvila" oma kodulinnale lähedal asuvas rannakülakeses. Suvila tähendab sellises juhul väikest korterit ning mida rannale lähemal, seda parem. Lido delle Nazioni ongi üks sellistest kohalike suvituspaikadest, kus aastaringselt elab u 2000 inimest, kuid suvel küündib inimeste arv 7000ni. Kogesime vahet ka oma silmaga - kui 28. augustil, pühapäeval, oli puhkusehooaeg veel täies hoos, siis 29. augustil, esmaspäeval (kui tegelikult oli ilm siiski suvele vastav), oli külake justkui mahajäetud.
 Meie päevakava nägi välja umbes selline: äratus 8-9 vahel, hommikusöök, randa lebosse, 12-13 aeg lõunasöök, tubane uinak või vedelemine 15-16'ni, tagasi randa, õhtusöök 19-20 aeg. Kogu selle rannas lebotamise ja toas vedelemisega jõudsime mõlemad lahendada lugematu arvu sudokusid, ristsõnu, lugeda ajakirju, raamatuid, mängida sõnamängu, värvida. Huvitav nähtus on ka see, et rahvas, kes sinna suveks kokku koguneb, rendib endale üldiselt augustikuuks alati sama asukohaga varju ja lamamistoolid. Nii kujunebki välja sõpruskond lauanaabritest, kellega suveti kohtutakse. Ja loomulikult on siis hea arutada läbi kogu aasta jooksul kogunenud klatš ja kõmu :D
 Kuna päike kõrvetas (ning tuule tõttu ei saanud sellest tihti aru!) veetsime suurema osa ajast varju all. Mina määrisin sellest hoolimata end kange kreemiga alati kokku, sest ujuma minnes saab siiski mingi osa päikest. Nicola nii usin ei olnud ning põles ära esimesel päeval - olles enamasti varju all! Kuidas ta nahk nii tundlik on, ei tea. Igatahes see pall, mille 1 euroga ostsime, et siis koos vees mängida, leidiski kasutust vaid ühel korral, sest juurde enam Nicola põleda ei soovinud..
 Kohalik vetelpääste kasutab selliseid laevukesi, millel seistes ja ringi aerutades siis kullipilgul vees hullavat rahvast jälgida saab. Aset leidis ka üks kurioosne juhtum meile kõige lähemal istuva-aerutava vanema rannavalvuriga. Nimelt olid meil rannasõpradeks ühed väikesed pliksid (umbes 5 ja 7), kes lakkamatult vees ühe suure täispuhutava krabiga mängisid. Ühel päeval randa tulles oli krabi aga lõhki lõigatud. Segadus lahenes peagi, sest vetelpäästja tuli tüdrukute emale ütlema: mina tegin seda, sest mul muudki teha, kui muretseda, et teie tüdrukud ära uppuvad. ??? kas ei oleks paslikum esmalt teha märkus lapsevanemale, et olukord on ohtlik, võiks ise jälgida/kaasa minna lastega. Igatahes oli krabi järgmisel päeval tagasi ning tüdrukud üritasid sellega mitte liiga sügavale minna.
 Igal kolmapäeva õhtul toimus suur laat, kus müüdi peamiselt kõikvõimalikku odavat värki - mina sain sealt endale öökullikõrvarõngad. Mõni aeg tagasi oli see öökullitemaatika ehetel väga popp, kuid minuni jõudis see alles nüüd. Valik oli meeletult suur ja valisin ikka tükk aega. 6 eurot ei ole loomulikult selline summa, et ei kannataks rohkemgi paare osta, kuid tegelikult on mul kõrvarõngaid juba niigi nii palju, et ei maksa koju rohkem tassida. Turult ma rohkem midagi ei ostnud, kuid ülejäänud reisi ajal natukene ikka sai shopatud. Huvitavam on, kui poodide valik on Eestist erinev, kuid kurb on näha, et ega kvaliteeti siiski odavalt ei saa.
 Laadal müüdi muuhulgas kristalldeodorante, olen minagi üks nende kasutajatest. Nicola sõnul olevat see demonstreeriv pilt olnud sama juba aastaid, sest oma lapsepõlvest mäletab ta täpselt selle sama naise pilti seal samal laadal, deodorantide kõrval. Laadalt ma aga ühtegi kaasa ei ostnud, sest endiselt jätkub seda sama, mille aasta tagasi ostsin. Kui kaua peaks aega kuluma 3 kristalli lõpuni tarbimiseks?
 Nicola mäletab oma lapsepõlves seal veedetud suvedest poppe mängutube, mis pilgeni täis erinevaid mänguautomaate. Ka nüüd olid need laadapäeval rahvast pungil, muudel õhtutel oli menu väiksem. Oli ka erinevaid võiduvõimalusega masinaid, näiteks selline, kus peab münte alla kukutama. Taipasin vist esimest korda elus, et need peavad seal küll magnetiga kinni olema.
 Seemned kassimuru jaoks
 Piadina - searasva sisaldav lapik õhuke sai, mida süüakse erinevate täidistega. Näiteks juustu ja rucolaga, ka erinevate sinkidega. Või näiteks sibula ja toorvorstiga. Tüüpiline Itaalia tänavatoit, mille saab kätte umbes 5 euroga ning mis täidab kõhu pikaks pikaks ajaks. Ühel õhtul sõime sellist veidi liiga hilja, ma ei mäleta, miks meil õhtusöök nii hiliseks kujunes. Kui ma siis öösel liiga täis kõhu pärast magada ei saanud, mõtlesin küll, et mina rohkem seda ei söö.. Kuni siis ülejärgmisel päeval taas isu oli, kuid siis võtsime hoopis ühe kahe peale ja oli täpselt paras amps lõunaks.
 Pühapäeval oli turg. Olemuselt sama, mis kolmapäevaõhtune laat, kuid rohkem oli riideid ja toidukaupa.
 Ühel päeval avastasime, et meil on kodus palju baklažaani, võiks teha sellest midagi. Kuna ma just päev varem olin avaldanud soovi üle pika aja mõnda suppi süüa, tegi Nicola baklažaanisuppi ja ahjus küpsetatud baklažaanirattaid juustu ja tomatiga. Rattad olid head aga supp.. See, et värv oli jube, mind ei kõigutanud. Seda juhtub nüüd ikka pigem harva, et ma mõnda asja maitse pärast ei söö, kuid just nii oligi, et midagi oli selles tekstuuris ja maitses minu jaoks nii mööda, et üle kahe ampsu seda mulle rohkem sisse ei läinud.. Olen küll mõelnud, et võrreldes 5-aastase minuga olen astunud suuri samme selles suunas, et ma lõpuks kõike sööks, kuid vahel ikka tuleb üllatusi ette. Baklažaan ükskõik mis muul kujul on ok aga supp - ei.
 Itaalias on üks tore komme, mida ma algul ei mõistnud, kuid nüüd mõistan juba rohkem ja on hakanud teine mulle lausa meeldimagi - aperitivo. Kujutab see endast seda, et umbes 17-18 aeg saadakse mõnes restoranis-pubis kokku, ning kerge alkohoolse joogi kõrvale pakutakse erinevaid snäkke. Selleks võib olla külm pastasalat, kartulikrõpsud, soolapähklid, võileivakesed. Esimesed korrad Itaalias käies ei saanud ma aru miks peaks keegi söögiisu rikkuma vahetult enne õhtusööki. Nüüd saan aru, et peale lõunasööki ja vees hulpimist on juba väike nälg ju tekkinud, kuid õhtusöök võib olla alles paari tunni pärast. Niisiis on just õige aeg kohtuda sõpradega ning õhtust sööb siis igaüks enda kodus pere juures. Kasutasime seda võimalust nii mõnelgi õhtul ning tõesti on pärast kokata palju mõnusam, kui kõige suurem nälg on juba kustutatud.
 Jäätisekohvik, mida peaaegu igal õhtul külastasime. See pilt on tehtud peale seda, kui Lido delle Nazioni inimestest peaaegu tühjaks oli juba jooksnud - eelnevad õhtud oli järjekord uksest välja. Maapähklivõi, pistaatsia, šokolaad..
 Lido delle Nazioni - rahvaste rannaküla. Tänavad on seal riikide järgi nimetatud. Eestit ei ole, küll aga on olemas...
 ... Nõukogude Liidu tänav. Ja mis sellel tänaval on?
 Mahajäetud hotell ja bassein.
 Ühel päeval peale lõunauinakut võtsime ratastega ette väikese väntamise järgmisesse lidosse - Lido di Volano. Tegemist aga väga väikese ja privaatse kohaga, kus selliseid lõbustusi nagu laat ja turg ei toimu. Rattaga sõitmine oli lahedam, kui sihtkoht, sest sealt leidsime vaid ranna ja kai, kus kalamehed võrkudega kala püüdsid. Tee kulges pooleldi metsas ja pooleldi mere ääres. Maiustasime murakatega.
Selline see puhkus oli ning tagasi lähme suure tõenäosusega juba jõuludeks, sest eelmisel aastal veetsime pühad Eestis. Itaalia puhul igatsengi kõige rohkem sealset toitu ning ka korralikku suve, mida meil kahjuks viimasel ajal nappinud on. Nüüd on patareid laetud ning edasi loodan juba D-vitamiini peale..