April 21, 2017

Munavaba munapüha

Mul on oma kaameras möödunud nädalavahetusest põhimõtteliselt ainult üks pilt, see sama. Aga et tasa teha pildistaja laiskus minus, kompenseerin selle nüüd sõnadega, sest kuidagi tahaksin ma ikkagi nii toredat nädalavahetust meenutama jääda.

Nüüd tagasi vaadates tundus see nädalavahetus kohe eriti pikk, 3 vaba päeva. Nii ikka juhtub, kui päevad on üpris tihedalt sisustatud ning tavapärasest erilisemad. Reede hommikul nautisin lihtsalt kodus lamamist. Ei pidanud tööle minema, ei pidanud õhtul kooli minema.. Lausa lust oli lihtsalt olla. Pealelõunal läksime hiiglama pika nimekirjaga poodi (nädala toit siiski) ja peale seda läksime sadamasse Sashale vastu - ta tuli mulle jälle külla! Mul on väga hea meel, et me viimaste kuude jooksul nii palju näinud oleme, isegi rohkem, kui mõnda oma Eesti sõbrannat. Sõitsime koju, tegin hummust ja aasiasuppi, õhtul läksime Pööningusse. See oli peaaegu, et tühi, kuid meie õnneks siiski avatud. Sõime snäkke ja mängisime kaarte.

Laupäeva hommikul tegin pannkooke! Välja tulid need eriti õhukesed ja mõnusad ning eelmisel õhtul taigna valmis tegemine on üks jube hea mõte. Nii kui silmaluugid lahti, saab praadima hakata. Kõhud täis, läksime parki, et ka oravad ei peaks tühjade kõhtudega ringi jooksma. Nii me arvasime, reaalsuses veeresid oravad kui pallid ringi ning meie pakutud maapähklid ei olnud üldse nii ahvatlevad - mõni võttis ühe, kuid tagasi järgmise järele ei tulnud keegi. Mis siin imestada, nägime puude vahel liikumas nii mõndagi oravalausujat, kes taskust arvatavasti palju paremaid palakesi loomakestele söötsid (näiteks india pähkleid).

Ninad purikateks külmetatud, sõitsime kesklinna. Jalutasime Toompeal ja nägin esimest korda Kanada saatkonda. Lõunat sõime Pööblis. See koht meeldis mulle täitsa hästi. Tore, et menüü on eestipärane (verikäkikrõpsud), kuid ei koosne ainult verivorstist ja hapukapsast. Kõhud saime korralikult täis ning ka järgmised külalised plaanime just sinna viia.

Edasi jalutasime Telliskivi poole, uudistasime poodides ja kirusime jäist tuult. Oleksime meeleldi soovinud veel pikemalt väljas ringi töllerdada, kuid jalad viisid meid järjekindlalt järgmise kohviku suunas - Gustav. Sõime häid kooke ja tegime aega parajaks, sest õhtul oli mul Salmes tantsuvõistlus. Oli emotsionaalne ettevõtmine, meid oli laval lausa 47 tükki ning üldpilt oli tunduvalt parem, kui veel kaks kuud tagasi harjutades. Kodus vaatasime veel naljafilmi (The Room, see väga halb), sõime Nicola tehtud tiramisut ja lõpuks olin nii unine, et ei suutnud voodit ära oodata.

Pühapäeval võtsime hommikul vabalt ning siis läksime hoopis linnast välja. Esimese peatuse tegime vanavara angaaris, kust Sasha ostis endale soomekeelse Kalevala ja kollase dosimeetri. Sõitsime Oru nõiakaevu juurde, kus ei toimunud suurt midagi, ning käisime Polli loomaaias. Lõunatasime Nõmme kõrtsis ja päeva viimase peatuse tegime Ott&Matilda kohvikus. On lausa õnn, et see koht mu kodust nii kaugel on - muidu ei tuleks mu gluteenivabadusest mitte midagi välja. Sain seal nii head moonirulli, et paremat ei olegi vist elus saanud.

Selline see meie nädalavahetus oli. Mune ei värvinud, sest keedumuna ma ei söö. Esmaspäeval tundus, et nii-ii ammu pole tööl olnud, nagu nädalane puhkus oleks möödunud. Tegelikult piisas vaid ühest lisapäevast ja kooli puudumisest. Mul on nüüd kaks ainet jäänud, + kutseeksam, ja siis on KÕIK. Ootan juba väga, samas meeldib mulle raamatupidamine ja numbrimaailm palju rohkem, kui meeldis logistika. Lihtsalt vaba aega tahaks rohkem.

April 3, 2017

Küpseta oma väike süda välja! (ehk Jodi Picoult "Jutuvestja" tõlkevead)

Sain ühel päeval erilisema e-maili/petukirja, kui tavaliselt. Saatjaks oli Richard Goodwill, kes end kirjas tutvustas kui Richard Firmaväärtus. Mis sa suure hädaga teed, kui spämmida tahaks aga keelt ei oska - no eks ikka pöördud vana sõbra Google Translate'i poole. Aga kui piinlikuid otsetõlkeid on täis hoopis raamatukogust laenatud korralik kõvade kaantega romaan? Selle peale oskan vaid kahe käega peast kinni hoida ja eredamaid noppeid kirja panna:
  • lk 31 - "Head ööd," ütleb Mary mulle. "Küpseta oma väike süda välja." 
  • lk 72 - "Ma tean, et te viskate selle paberi prügikorvi, niipea kui ma uksest välja astun. Kuid see ei ole nii, nagu oleksin ma tulnud siia ütlema, et leidsin oma tagaiaast UFO. Holokaust juhtus. Natsid olid olemas. Ja nad ei haihtunud kõik hõredasse õhku, kui sõda lõppes."
  • lk 78 - Sisenen pagariärisse oma võtmetega ja leian Robena magamas, istudes hiiglaslikul jahukotil, põsk surutud vastu puust letipealset. Heledam külg on siiski see, et pätsid on jahtumisrestidel ja õhus on millegi ahjusküpsemise lõhn.
  • lk 85 - Kuulan viisteist minutit, kui Miranda Coontz selgitab, kuidas keegi tema enda majapidamisest teda jälitab ja kuidas ta esialgu oli arvanud, et FBI on saatnud mehe teda tapma. See on punane lipp nr 2.
  • lk 86 - Ent niipea kui Miranda Coontz mu liini vabastab, helistab sekretär mulle jälle. "Kas su Kuu on reastusest väljas või mis?" küsib ta. "Sest mul on veel üks naine sinu teisel liinil."
  • lk 88 - Muidugi on see ikkagi veel tohutu kauglask.
  • lk 112 - Need olid inimesed, kes võisid teada, mis toimub, kuid nad ei tunnistanud seda endale. Või kes keerasid pimeda silma ette, nii et nad ei peaks olema asjasse segatud. Seda laadi isik oleksin ka mina, kui ma ignoreeriksin, mida Josef mulle on rääkinud.
  • lk 134 - "Nad ei kartnud päästikule vajutamist, isegi kui relv oli juba neile suunatud. Tundus, nagu jookseksid nad sellele vastu. Ma ei suutnud esialgu selle põhjani jõuda. Kuidas sa ei tahaks veel üks päev hingata?"
  • lk 180 - "Mis täna õhtul juhtus?" küsib Mary. Noh, see on laetud küsimus.
  • lk 295 - Tagakaane siseküljele oli kirjutatud kaks sõna: ära iial unusta.
Isegi kontekstist välja rebides peaks aru saama, et need laused ei tähenda eesti keeles sama, mida inglise keeles. Eestlased ei kao hõredasse õhku, kaovad kui vits vette. Loo tegevus ei toimunud lipuvabrikus, kus võiks erivärvilisi lippe loendada, jutt käis ohumärkidest. "Ära iial unusta" on siiski kolm sõna, isegi siis, kui inglise keeles "never forget" on tõesti kaks sõna.. Kuhu selline asi sobib? :( Õnneks/kahjuks üksikute sõnade tähenduse teadmine ei vii alati ideaalse tõlkeni. No proovi tõlkida inglise keelde "härga täis". Full of the bull ja kärab kah?

Kui siia satub lugema tõlke, siis ootan huviga kommentaare, sest esimest korda näen nii mööda asja, ja mitte sarja subtiitrites, kust võib ka pärle leida, vaid päriselt trükki antud raamatus, mis peaks olema läbi käinud toimetaja valsa pilgu alt.

P.S. Märku antud Ersen kirjastusele, ka nemad on imestunud, et staažikas tõlkija + toimetaja + korrektor ei ole sellist asja suutnud vältida.

March 31, 2017

Märts 2017

 Lugemine - jah
Itaalia keel - ei
30% kõrvale - ei
Ostan vähe - ei.. vist

Lugemisega on lood head. Peale Marie Kondo korrastuskunsti raamatu läbimist võtsin ette teisegi tema kirjutistest. See oli veidi põhjalikum, kuid põhimõte jäi samaks. Olen nüüd väga Konmari usku ja tasapisi jätkan kodus selle rakendamisega. Peale seda alustasin Jodi Picoult "Jutuvestjaga". Kahjuks eesti keeles... Ja et nalja jaguks ka teistele, kirjutan sellest eraldi postituse siis, kui raamat läbi on.

Säästmisest ei saa ka sellel kuul kahjuks eriti juttu olla, kuid seda vaid rõõmustava uudise pärast - nüüd on kogu kursus makstud. See tiba, mis lõpuks alles jäi, rändas III sambasse. Ja kui juba sammastest rääkida, siis Tuleva pensioniühistu on nüüdseks avanud võimaluse oma II samba maksed neile suunata ja soovi korral ka senini kogunenud raha Tulevasse üle kanda. Mina olen endiselt pigem skeptik, mis puudutab meie pensionisüsteemi ja sambaid, ning Tulevasse tõmbas mind pigem soov senise korra vastu protestida. Eks nad sellele ongi rõhunud (on ju nende moto "Kogu pensionit endale, mitte pangale") ja minu peal nähtavasti toimis (kuigi eelistaksin seda, et enda tugevustele rõhudes ei peaks teisi maha tegema ja kirjutama asju stiilis "meie teid kaubanduskeskuses kollitama ei hakka"). Kas nende ettevõtmine jääbki nii kliendikeskseks, kui lubatud, näitab ainult aeg. Jutu järgi on asja võimalik teha väga palju paremini, aga miski minus ütleb, et lõpptulemus on proovida teha natukene paremini, kui LHV :) Hea meel on mul selle üle, et saabus keegi konkurentsi tekitama ja juba praegu on positiivseid muutusi näha olnud!

Jätkan vana lõpuni kasutamist ja on tore näha, et varud vähenevad. Macadamia juukseõli ostsin ja kraami varsti saabuvaks tantsuvõistluseks - tennised, seelik jms. Oma peaga valgeid pitstenniseid tahtnud ei oleks hetkel, aga mis sa ära teed. Küünalde tegemiseks ostsin tahti. Ma peaksin tegelikult uuesti üle vaatama mida ma mõtlesin selle all, et "ostan vähe". :D Vist seda, et piiran mingi mõttetu kraami koju tassimist? Kas küünalde taht on mõttetu kraam? Aga juukseõli? Jään vastuse võlgu.

Märts oli väga stressirikas kuu. Selle üle on mul kurb meel, sest stress teeb ainult kahju ning tegelikult ei tahaks enda keha ja meelt kurnata asjade pärast, millel pole lõpuks üldse tähtsust. Millel üldse on nii suur tähtsus, et see kaalub tervise üle? Seda peaks rohkem meeles pidama - mis on nii tähtis, et väärib nahast välja pugemist?

Märtsis käisin päevareisil Helsingis ja sõbranna sünnipäeval. Mitte millekski muuks eriliseks energiat ei jätkunud. Pannkooke tegin ühel pühapäeval.

March 20, 2017

Kevadekuulutaja

Väljas on 4 kraadi, kontorilaual on tulbid ja kalendri järgi algas kevad. Neljapäeval päiksepaistelises Helsingis ringi jalutades tundus õhk juba täitsa soe ning nüüd ongi asi ametlik - seda võib juba kevadeks kutsuda küll!

Nii soodsalt ma ei olegi veel üle lahe käinud, kokku 6 euroga. Eckerö on küll teistest tiba aeglasem ning saabub Helsingis Länsiterminaali sadamasse, kust on veidi pikem maa kesklinna kui Vikinguga minnes, kuid sõna otseses mõttes võileivahinna eest oli see igatahes õige mõte. Sellest pole üldse ammu aega möödas, kui Sasha mul külas käis, ning juba nüüd avanes meil jälle võimalus kokku saada. Nimelt sai nüüd ring täis ning kohtusime seal, kus tuttavaks saimegi - Soomes. Ta otsustas tulla ja oma soome keele oskust veelgi edasi arendada, ühel 3-kuulisel kursusel. Minul on selle üle loomulikult hea meel, sest Sasha on mul üks äraütlemata tore sõbrants.
Me jalutasime kokku 9 kilomeetrit, kaardi pealt vaatasin hiljem järele. Länsiterminaalist mööda mere äärt Kaivopuisto parki, sealt edasi mööda mere äärt Kauppatorile ja lõpetasime Puu-Vallilas, kus Sasha praegu elab. Airbnb kaudu on võimalik ka kauemaks endale elamine leida ning üldiselt tehakse ka allahindlust, kui ollakse kauem kui vaid paar ööd. Nii saigi ta endale ajutiseks peatumiskohaks ühe hubase nurgakese.
Midagi muud me ei teinudki, jalutasime, jutustasime, pildistasime. Lõpuks, kui Sasha juurde jõudsime, oligi ainult tunnikene aega korraks külg maha poetada, et siis juba trammile kiirustada ning tagasi laevale jõuda. Ka laeva turvamees arvas, et ma olin jube vähe aega maa peal ning küsis kas ma mitte alles maha ei läinud. Nojah, läksingi, hommikul. :D
Magama jõudsin kodus 1:30 öösel. See tähendas u 6 tundi und, peale seda tööle ning edasi kooli. Ja lõpuks olin nii nii läbi. Järeldan siit, et jätkan ka edaspidi 8-9 tundi magamist, sest mul on seda normaalselt funktsioneerimiseks (või vähemalt tööl/koolis asjalik olemiseks) lihtsalt vaja. Terve reedene päev andis end vähe magamine tunda ning "tööviljakus" oli madal, tähelepanu hajus ning vead olid kerged tekkima. Õhtul koolis olin väga õnnelik, et sissejuhatav tabelarvutuse tund oli jõukohane ning Excel meelehärmi ei tekitanud.

Küll aga tekitab mulle meelehärmi kasvõi ainult kahe järgneva kuu peale mõtlemine, sest koolis ei lähe teps mitte kergemaks, ka tööl on üksjagu asjaajamist, kutseeksam terendab silme ees ning lisaks osaleme trenniga ühel võistlusel, milleks on tarvis harjutada. Kui ma siis ühel õhtul väsimusest kibedaid pisaraid valasin ja Nicolale halasin, et "millal mul üldse aega ELADA on?!", siis tegelikult see ongi elu. Ja kui midagi ei meeldi, siis.. Kui ise sinna midagi parata ei saa, siis nii ongi, õnneks või kahjuks. Näiteks tean nüüd, et kool+töö võtab minult tunduvalt rohkem energiat, kui esialgu oskasin ennustada ning arvatavasti tulevikus seda kooslust enam harrastada ei soovi. Või kui see mõte tuleb, siis arvatavasti mõtlen enne otsustamist kauem, kui seda sellel korral tegin. Algul polnud nagu väga vigagi aga praeguseks hakkab võhm otsa saama.
Vaikselt olen jätkanud ka KonMari'ga - paberid/dokumendid, ravimid, ilu- ja pesutooted, need kõik on läbinud sorteerimiskuuri. Viimase postituse sellel teemal teen siis, kui ongi KÕIK minu enda asjad välja valitud. Sest otsustamine käib selle järgi, mis jääb, mitte selle järgi, mida minema visata. See on lahe ettevõtmine ja juba praegu võin öelda, et kindlasti kasulik oskus eluks.
Eile õhtul diivani peal unistasin küpsiste söömisest. Kus sai kunagi alles palju küpsiseid söödud, teega ja piimaga ja .. Mahla sai ka palju joodud, nüüd tunduvad need kõik jube magusad. Võib-olla ühel päeval mõtlen, et vaata vaid, kunagi oli aeg, kui ma heeringat ei söönud.

Ja unes nägin seda, et hakkasin otsast blogipostitusi ära kustutama, ei saanudki aru täpselt miks. Kui ma siis taipasin, millega ma hakkama olin saanud ja ma oleks võinud need ju hoopis mustanditeks muuta (ise näed lugeda, kuid pole enam avalikud), olin kurb ja segaduses. Võtan nüüd siis teadmiseks, et parem on mitte kustutada.

March 13, 2017

KonMari korrastusmeetod peatükk 2 - Raamatud tulevastele põlvedele ja 4 aastat vanad arved

Riietega ühel pool, järgmisena krabasin põrandale kokku kõik kodus leiduvad raamatud, mis on minu omad. Lugesin kokku kah - 163 raamatut. Selline ettevõtmine ei ole loomulikult kergemate killast, kui kodus on mitu põlvkonda täitunud raamaturiiul, kuid minul õnneks/kahjuks sellist asja ei ole. Mul on pisike raamaturiiul ning üks kapp, kus hoian lasteraamatuid. Paljud nendest kuulusid mu emale ja isale. Kuna selle kapi sisu võtsin mõned aastad tagasi korralikult ette ning eemaldasin sealt kõik kapsad, siis ma ei oodanud erilist muutust nüüdsel sorteerimisel. Aga - siiski praakisin välja nii mõnedki saadud ja ise ostetud raamatud, mis tegelikult ei oma minu jaoks suurt olulisust ja mille puudumist ma ei märkaks. Alles tahtsin kindlasti hoida erilised lemmikud ning veidi mõtlen ka sellele, milliseid raamatuid tahan kord tutvustada oma lapsele. Mina ise olin väiksena eriline raamatuhull ning mulle kohutavalt meeldis vanaema juures vanu lasteraamatuid uurida ja midagi välja valida, mida laenata või seal samas elutoapõrandal lugeda.

Ettevõtmine numbrites:
Raamatud - enne 163, nüüd 105
KonMari meetodil on üks tore kõrvalmõju - see paneb alles jäänud, neid valitud asju palju rohkem hindama. Kogus, kuhi raamatuid või mis iganes muid asju, ei saa kunagi tuua seda rõõmu, mida toovad meie endi jaoks olulised väljavalitud ja hästi hoitud esemed. Mul on väga hea meel, et mul on oma lemmikraamatud, mida loeksin veel ja veel ning mida soovitan alati teistelegi. On ju vahva, kui enamik raamaturiiulist ongi selline, mis on kuidagi oluline. Kas siis endale või kellelegi tulevikus.

... aga kindlasti ei ole mitte kellelgi kasu aastaid vanu välise kõvaketta ostuarvest. Või kord toitumisnõustaja käest saadud kuhjast paberitest, mille sisu sai kord diagonaalis läbi loetud, kuid mida pole enam ammu uurinud. Või Vaasa Ülikooli tudengitele mõeldud abimaterjalist. Oma paberi- ja dokumendikuhilale lähenesin samamoodi mõttega, et siit nüüd küll palju pole välja praakida, sest enda arust olin ka seda võrdlemisi hiljuti teinud. Siin ma midagi kokku ei lugenud, aga ühe koti paberit võin homme igatahes konteinerisse viia. Ei ole vaja alles hoida kõiki turistimaterjale Stockholmist, ausalt ei lähe vaja kõiki pangast saadud lepinguid, mis kõik niikuinii digitaalsel kujul olemas on.. Paberpahn on kerge tekkima ja võtab sahtlites kasutult ruumi.

Edasi läheb KonMari järgmine juba keerulisemaks. Järgmine kategooria on komono - see tähendab kõike pudipadi, mis kodus leiduda võib. Tean, et hobimaterjalid on üks osa, mille pean eraldi ette võtma. Ja siis ongi lisaks fotodele ja sentimentaalse väärtusega esemetele alles mingisugune ebamäärane asjade hulk. Tundmatud juhtmed, vanad arvutijupid, CD toorikud, tühjad kaustikud.. Näiliselt olulised asjad, võibolla ongi, aga kas toovad rõõmu? Selle üle peab mõtlema.