May 8, 2017

All I ever heard was the sweet sound of ignorance

Üllatus üllatus, taaskord alustan pildiga hommikusöögist, sest muust pole ma mõistnud pilte teha. Aga oli ka tore sööming, rohkem vist küll lõuna eest - võõrustasime sõpru, kellele pakkusime ahjus tehtud muna ja peekoni portse, pannkooke, avokaadot leiva peale panemiseks. Eine lõpetasime banaani-mango-meloni smuutiga. Nicola pressis terve võrgutäie apelsine mahlaks ja kinnitas, et elektrilist mahlapressi on meil vaja. Nagu on meil vaja ka jäätisemasinat, vähemalt 5 erinevat panni, pastamasinat, saumiksrit (ok seda on võibolla tõesti vaja), kitchen-aid'i, Ferrari pitsamasinat...

Põhiline stressiallikas sai laupäeval lõpu, see va raamatupidamise kutseeksam oli ära. Natuke imelik, aga tunne on selline, et teeks ühe korra veel, nii palju sai õpitud selleks ja nüüd ongi juba läbi..? Korrata enam ei jaksa aga ülesandeid lahendaks veel rõõmuga. Aga ainult neid, millest väga hästi aru saan. Gümnaasiumi matemaatika meeldis mulle samamoodi, mõned ülesanded lihtsalt jooksevad käes nii hästi, et lausa lust teha. Eksami tulemust pean nüüd küll üpris kaua ootama, alles mai lõpus avaldatakse see.

Kaks nädalat on veel tegemist omajagu ja siis jääb ainult töö, mis tundub praegu juba nagu päris puhkusena - ainult töö! Täna just enne mõtlesin selle peale, et vahepeal peakski end ise panema kuhugi keerulisemasse olukorda, "mugavustsoonist välja" promotakse seda vist, sest siis, kui see läbi saab, tunned kohe erilist rõõmu ja tänutunnet. Oled koguaeg heast ümbritsetud, siis paratamatult harjud ära. Sama oli selle kooliga, vahepeal juba jõudsin ohkida, et MIKS mul sinna oli vaja ronida, aga just sellepärast oligi, et nüüd on nii hea meel, et tehtud sai!

Stress ajab mind magusat sööma. Eriti just kommi ja šokolaadi, kui neid koju peaks sattuma, siis kapis nad kaua ei püsi. Ka nisujahu on isutanud rohkem kui muidu ja keelanud ma kah pole, kuidagi tundus liig end piirata, kui niigi on/oli raske aeg. Eile mõtlesin küll, et "esmaspäevast.." ja ongi vist toimunud edusamm, sest ei ühtki kommi pole täna söönud. Sellega ma ei hakka end närvi ajama, et lubaksin kõigest magusast hoobilt loobuda, see ei ole mu jaoks vajalik, aga lademetes šokolaadi hävitada pole ka päris õige.

Nagu blogipiltidest näha on, siis pildistanud pole mitte midagi ega mitte kedagi. Praegu olen liiga väsinud, et isegi mõelda sellest pikalt - kui praegu on nii, siis on nii. Vahepeal lihtsalt tuleb meelde, et tegelikult ju mulle meeldib pilte klõpsida ja sellest on kaua aega möödas. Tunnen, et enne on vaja ära lõpetada mingid asjad, mis ajumahtu võtavad ja sellega mingisugustki loomingulisuse alget pärsivad. Aga vot hommikusöögipildid, neid jaksan ikka teha, sest mõelda pole vaja.

Ühel päeval juhtus tööl nii, et tunne oli nagu töötaks ikka logistika valdkonnas. Jõudsin ühe päevaga kahtlaselt palju tehtud, suhtlesin n+1 autojuhiga, sildistasin pakke, sõin lõunat kontorilaua taga.. Kui ma parasjagu mingite dokumentidega ringi tormasin, siis korra mõtlesin, et polnudki väga viga sellel logistikutööl. Eks ikka juhtub nii, et hiljem mäletame pigem head, kui halba, nii et praegu ütlen tõesti, et polnud viga. Samas homnepäev tagasi ka ei läheks. Tore, et korraks selline äratundmismoment läbi käis ja nostalgitseda mulle meeldib.

Nüüd lähen teen riisiputru. Mmm, riisipuder..

April 30, 2017

Aprill 2017

Üks parem hommikusöök, kui tavaliselt - smuuti, vanaema purukook ja riisipuder

Lugemine - enamvähem
Itaalia keel - ei (aga juba varsti!)
30% kõrvale - jah
Ostan vähe - ei tea?

Võtan esmalt ette selle vaeslapse oma eesmärkides - misasi on "ostan vähe"? Huvitav küll, et omale uueks aastaks eesmärke sättides eksisin selle kõige põhilisema vastu, et eesmärk peab olema kuidagi moodi mõõdetav. Mõtestan selle enda jaoks lahti nüüd nii, et tarbetut kola ja midagi tagavaraks ja üldse asju eriti ei osta, sest pole ju vaja mitte midagi tegelikult. Raske on seda asja ikkagi mõõta, sest näiteks aprillis läks nii, et ostsin šampooni ja suveks uued madalad kingad. Suvele sobilikke jalavarje on mul hulgim hoopis plätutaolisi tooteid ja tenniseid, baleriinasid mitte ühtegi. Nüüd siis on ja ise leian, et oli praktiline ost, kuigi mitte just hädavajalik.

Itaalia keelega plaanin saada järjele siis, kui raamatupidamisega saan ühele poole. 6. mail on kutseeksam, kursus ise lõpeb 20. ning peale seda on ajumahtu jälle rohkem, et uut infot vastu võtta. Soov on olemas, sest nagu ikka muutub keeleoskus aktuaalseks siis, kui puhkus lähenema hakkab.

Loen ühte järgmist Jodi Picoult raamatut, mis on küll etemini tõlgitud aga sisult kuidagi veidi.. tuimem, igavalt kirjutatud ja liiga klišee. Samas midagi keerulist ei taha hetkel üldse lugeda, vabal ajal meeldib praegu just mingi lihtsa jutukaga kerra tõmmata. Pikk nädalavahetus tuleb ja vihmase osa sellest kavatsen just nii veeta.

Aprillis sai eriti intensiivselt õpitud, eksamiks valmistatud, tantsuvõistluseks harjutatud ja üks tore lihavõttenädalavahetus veedetud. Üle pika aja nägin vanaema kah. Kord selle kuu jooksul tuli mul tuju blogida, aga hetkel päevakorras teemad pakuvad pinget vist küll ainult mulle endale (kutseeksam!!)
Pruudid said finaali edasi!

April 21, 2017

Munavaba munapüha

Mul on oma kaameras möödunud nädalavahetusest põhimõtteliselt ainult üks pilt, see sama. Aga et tasa teha pildistaja laiskus minus, kompenseerin selle nüüd sõnadega, sest kuidagi tahaksin ma ikkagi nii toredat nädalavahetust meenutama jääda.

Nüüd tagasi vaadates tundus see nädalavahetus kohe eriti pikk, 3 vaba päeva. Nii ikka juhtub, kui päevad on üpris tihedalt sisustatud ning tavapärasest erilisemad. Reede hommikul nautisin lihtsalt kodus lamamist. Ei pidanud tööle minema, ei pidanud õhtul kooli minema.. Lausa lust oli lihtsalt olla. Pealelõunal läksime hiiglama pika nimekirjaga poodi (nädala toit siiski) ja peale seda läksime sadamasse Sashale vastu - ta tuli mulle jälle külla! Mul on väga hea meel, et me viimaste kuude jooksul nii palju näinud oleme, isegi rohkem, kui mõnda oma Eesti sõbrannat. Sõitsime koju, tegin hummust ja aasiasuppi, õhtul läksime Pööningusse. See oli peaaegu, et tühi, kuid meie õnneks siiski avatud. Sõime snäkke ja mängisime kaarte.

Laupäeva hommikul tegin pannkooke! Välja tulid need eriti õhukesed ja mõnusad ning eelmisel õhtul taigna valmis tegemine on üks jube hea mõte. Nii kui silmaluugid lahti, saab praadima hakata. Kõhud täis, läksime parki, et ka oravad ei peaks tühjade kõhtudega ringi jooksma. Nii me arvasime, reaalsuses veeresid oravad kui pallid ringi ning meie pakutud maapähklid ei olnud üldse nii ahvatlevad - mõni võttis ühe, kuid tagasi järgmise järele ei tulnud keegi. Mis siin imestada, nägime puude vahel liikumas nii mõndagi oravalausujat, kes taskust arvatavasti palju paremaid palakesi loomakestele söötsid (näiteks india pähkleid).

Ninad purikateks külmetatud, sõitsime kesklinna. Jalutasime Toompeal ja nägin esimest korda Kanada saatkonda. Lõunat sõime Pööblis. See koht meeldis mulle täitsa hästi. Tore, et menüü on eestipärane (verikäkikrõpsud), kuid ei koosne ainult verivorstist ja hapukapsast. Kõhud saime korralikult täis ning ka järgmised külalised plaanime just sinna viia.

Edasi jalutasime Telliskivi poole, uudistasime poodides ja kirusime jäist tuult. Oleksime meeleldi soovinud veel pikemalt väljas ringi töllerdada, kuid jalad viisid meid järjekindlalt järgmise kohviku suunas - Gustav. Sõime häid kooke ja tegime aega parajaks, sest õhtul oli mul Salmes tantsuvõistlus. Oli emotsionaalne ettevõtmine, meid oli laval lausa 47 tükki ning üldpilt oli tunduvalt parem, kui veel kaks kuud tagasi harjutades. Kodus vaatasime veel naljafilmi (The Room, see väga halb), sõime Nicola tehtud tiramisut ja lõpuks olin nii unine, et ei suutnud voodit ära oodata.

Pühapäeval võtsime hommikul vabalt ning siis läksime hoopis linnast välja. Esimese peatuse tegime vanavara angaaris, kust Sasha ostis endale soomekeelse Kalevala ja kollase dosimeetri. Sõitsime Oru nõiakaevu juurde, kus ei toimunud suurt midagi, ning käisime Polli loomaaias. Lõunatasime Nõmme kõrtsis ja päeva viimase peatuse tegime Ott&Matilda kohvikus. On lausa õnn, et see koht mu kodust nii kaugel on - muidu ei tuleks mu gluteenivabadusest mitte midagi välja. Sain seal nii head moonirulli, et paremat ei olegi vist elus saanud.

Selline see meie nädalavahetus oli. Mune ei värvinud, sest keedumuna ma ei söö. Esmaspäeval tundus, et nii-ii ammu pole tööl olnud, nagu nädalane puhkus oleks möödunud. Tegelikult piisas vaid ühest lisapäevast ja kooli puudumisest. Mul on nüüd kaks ainet jäänud, + kutseeksam, ja siis on KÕIK. Ootan juba väga, samas meeldib mulle raamatupidamine ja numbrimaailm palju rohkem, kui meeldis logistika. Lihtsalt vaba aega tahaks rohkem.

April 3, 2017

Küpseta oma väike süda välja! (ehk Jodi Picoult "Jutuvestja" tõlkevead)

Sain ühel päeval erilisema e-maili/petukirja, kui tavaliselt. Saatjaks oli Richard Goodwill, kes end kirjas tutvustas kui Richard Firmaväärtus. Mis sa suure hädaga teed, kui spämmida tahaks aga keelt ei oska - no eks ikka pöördud vana sõbra Google Translate'i poole. Aga kui piinlikuid otsetõlkeid on täis hoopis raamatukogust laenatud korralik kõvade kaantega romaan? Selle peale oskan vaid kahe käega peast kinni hoida ja eredamaid noppeid kirja panna:
  • lk 31 - "Head ööd," ütleb Mary mulle. "Küpseta oma väike süda välja." 
  • lk 72 - "Ma tean, et te viskate selle paberi prügikorvi, niipea kui ma uksest välja astun. Kuid see ei ole nii, nagu oleksin ma tulnud siia ütlema, et leidsin oma tagaiaast UFO. Holokaust juhtus. Natsid olid olemas. Ja nad ei haihtunud kõik hõredasse õhku, kui sõda lõppes."
  • lk 78 - Sisenen pagariärisse oma võtmetega ja leian Robena magamas, istudes hiiglaslikul jahukotil, põsk surutud vastu puust letipealset. Heledam külg on siiski see, et pätsid on jahtumisrestidel ja õhus on millegi ahjusküpsemise lõhn.
  • lk 85 - Kuulan viisteist minutit, kui Miranda Coontz selgitab, kuidas keegi tema enda majapidamisest teda jälitab ja kuidas ta esialgu oli arvanud, et FBI on saatnud mehe teda tapma. See on punane lipp nr 2.
  • lk 86 - Ent niipea kui Miranda Coontz mu liini vabastab, helistab sekretär mulle jälle. "Kas su Kuu on reastusest väljas või mis?" küsib ta. "Sest mul on veel üks naine sinu teisel liinil."
  • lk 88 - Muidugi on see ikkagi veel tohutu kauglask.
  • lk 112 - Need olid inimesed, kes võisid teada, mis toimub, kuid nad ei tunnistanud seda endale. Või kes keerasid pimeda silma ette, nii et nad ei peaks olema asjasse segatud. Seda laadi isik oleksin ka mina, kui ma ignoreeriksin, mida Josef mulle on rääkinud.
  • lk 134 - "Nad ei kartnud päästikule vajutamist, isegi kui relv oli juba neile suunatud. Tundus, nagu jookseksid nad sellele vastu. Ma ei suutnud esialgu selle põhjani jõuda. Kuidas sa ei tahaks veel üks päev hingata?"
  • lk 180 - "Mis täna õhtul juhtus?" küsib Mary. Noh, see on laetud küsimus.
  • lk 295 - Tagakaane siseküljele oli kirjutatud kaks sõna: ära iial unusta.
Isegi kontekstist välja rebides peaks aru saama, et need laused ei tähenda eesti keeles sama, mida inglise keeles. Eestlased ei kao hõredasse õhku, kaovad kui vits vette. Loo tegevus ei toimunud lipuvabrikus, kus võiks erivärvilisi lippe loendada, jutt käis ohumärkidest. "Ära iial unusta" on siiski kolm sõna, isegi siis, kui inglise keeles "never forget" on tõesti kaks sõna.. Kuhu selline asi sobib? :( Õnneks/kahjuks üksikute sõnade tähenduse teadmine ei vii alati ideaalse tõlkeni. No proovi tõlkida inglise keelde "härga täis". Full of the bull ja kärab kah?

Kui siia satub lugema tõlke, siis ootan huviga kommentaare, sest esimest korda näen nii mööda asja, ja mitte sarja subtiitrites, kust võib ka pärle leida, vaid päriselt trükki antud raamatus, mis peaks olema läbi käinud toimetaja valsa pilgu alt.

P.S. Märku antud Ersen kirjastusele, ka nemad on imestunud, et staažikas tõlkija + toimetaja + korrektor ei ole sellist asja suutnud vältida.

March 31, 2017

Märts 2017

 Lugemine - jah
Itaalia keel - ei
30% kõrvale - ei
Ostan vähe - ei.. vist

Lugemisega on lood head. Peale Marie Kondo korrastuskunsti raamatu läbimist võtsin ette teisegi tema kirjutistest. See oli veidi põhjalikum, kuid põhimõte jäi samaks. Olen nüüd väga Konmari usku ja tasapisi jätkan kodus selle rakendamisega. Peale seda alustasin Jodi Picoult "Jutuvestjaga". Kahjuks eesti keeles... Ja et nalja jaguks ka teistele, kirjutan sellest eraldi postituse siis, kui raamat läbi on.

Säästmisest ei saa ka sellel kuul kahjuks eriti juttu olla, kuid seda vaid rõõmustava uudise pärast - nüüd on kogu kursus makstud. See tiba, mis lõpuks alles jäi, rändas III sambasse. Ja kui juba sammastest rääkida, siis Tuleva pensioniühistu on nüüdseks avanud võimaluse oma II samba maksed neile suunata ja soovi korral ka senini kogunenud raha Tulevasse üle kanda. Mina olen endiselt pigem skeptik, mis puudutab meie pensionisüsteemi ja sambaid, ning Tulevasse tõmbas mind pigem soov senise korra vastu protestida. Eks nad sellele ongi rõhunud (on ju nende moto "Kogu pensionit endale, mitte pangale") ja minu peal nähtavasti toimis (kuigi eelistaksin seda, et enda tugevustele rõhudes ei peaks teisi maha tegema ja kirjutama asju stiilis "meie teid kaubanduskeskuses kollitama ei hakka"). Kas nende ettevõtmine jääbki nii kliendikeskseks, kui lubatud, näitab ainult aeg. Jutu järgi on asja võimalik teha väga palju paremini, aga miski minus ütleb, et lõpptulemus on proovida teha natukene paremini, kui LHV :) Hea meel on mul selle üle, et saabus keegi konkurentsi tekitama ja juba praegu on positiivseid muutusi näha olnud!

Jätkan vana lõpuni kasutamist ja on tore näha, et varud vähenevad. Macadamia juukseõli ostsin ja kraami varsti saabuvaks tantsuvõistluseks - tennised, seelik jms. Oma peaga valgeid pitstenniseid tahtnud ei oleks hetkel, aga mis sa ära teed. Küünalde tegemiseks ostsin tahti. Ma peaksin tegelikult uuesti üle vaatama mida ma mõtlesin selle all, et "ostan vähe". :D Vist seda, et piiran mingi mõttetu kraami koju tassimist? Kas küünalde taht on mõttetu kraam? Aga juukseõli? Jään vastuse võlgu.

Märts oli väga stressirikas kuu. Selle üle on mul kurb meel, sest stress teeb ainult kahju ning tegelikult ei tahaks enda keha ja meelt kurnata asjade pärast, millel pole lõpuks üldse tähtsust. Millel üldse on nii suur tähtsus, et see kaalub tervise üle? Seda peaks rohkem meeles pidama - mis on nii tähtis, et väärib nahast välja pugemist?

Märtsis käisin päevareisil Helsingis ja sõbranna sünnipäeval. Mitte millekski muuks eriliseks energiat ei jätkunud. Pannkooke tegin ühel pühapäeval.