October 9, 2017

Killud Hollandist (Amsterdam, Zaanse Schans, Leiden)

(ei ühtki rida, sest jutt on juba kirja saanud SIIN)

October 4, 2017

Laske koju vol 5 - põrandajutt ja niisama jutt

Elutuba on ametlikult lõpuni remonditud - kui väga tahaks, võiks homme diivani tuppa vedada ja korras. Sama on magamistoa ja vannitoaga (v.a. peegel, jälle midagi, millest saaks eraldi postituse teha teemal "Kuhu pöörduda siis, kui ei taha üleliigsete kaunistustega peeglit/lampi vms asja?!"). Aga, üldse mitte nii valmis ei ole väiksem magamistuba (arvutituba?), sest seal ei ole veel põrandat. Aluspõrand on, laminaati peal pole.

Et meie põrandamaterjalidest suurt midagi ei tea, järgisin projektijuhi soovitust ja võtsime Haro laminaadi ja liistud, millel Eestis üks edasimüüja on. Tarneaeg oli 2,5 nädalat, liistudel veelgi kauem. Kui lõpuks liistud tulid, sain kirja, et "vähemalt mõnel" on transpordivigastus, tellime vajadusel uued. Okei, ikka juhtub. Kui siis remondimehed kaubale järele läksid, selgus, et ka laminaat oli viga saanud. Seda viga aga keegi enam nii kergelt tunnistada ei tahtnud.. Nädal kulus kemplemiseks, kelle süül siis materjal katki on. Lõpplahendus saabus eile, et ikka oli nende viga jah. Mis tähendab nüüd jälle 2-3 nädalat tarneaega. Enamvähem hea uudis on see, et köögi jaoks lõpuks ikkagi piisas materjali, kuigi esialgu tundus, et natukene jääb puudu. Niisiis köögimööblile on roheline tuli, kuid sissekolimist kogu see asi ikkagi mõjutab. Loomulikult saaks sisse kolida kohe kui köök paigas, kuid tegelikult tahame lasta remondimeestel oma töö lõpetada ja alles siis kogu oma tavaariga peale lennata.

Siin pildil on seinavärvi ka näha, mis lambivalguses mulle kuidagi roheline paistab..? Valisime välja kreemika valge aga välja kukkus nii nagu ikka :D Loodan, et sisse kolides harjub sellega ära, sest mööbel haarab rohkem tähelepanu. Vaatamas käisime ühte tapeeti köögi ühe seina jaoks, mis mulle e-poes silma jäi, kuid päriselus niiiiii lahe ei olnud. Muster oleks võinud olla natukene suurem + tuli välja, et pildil hallid tundunud detailid on tegelikult hõbedased. Tõdesime, et niimoodi ei julgegi netist tapeeti tellida.. Arvan, et selleks ei olegi vajadust, sest Sadolini Värvikeskuses oli valik väga väga suur! Sinna tahame tagasi minna, kuid siis juba selgema ideega.

Üks uus plaan, mida meil korterit ostes veel ei olnud, on söögilaud elutoas. See, et elutuba ja köök on eraldi, on mulle väga oluline, kuid söögilaua vastu elutoas ei ole mul otseselt midagi. Mõte sinna poole hakkas liikuma siis, kui ma päriselt hakkasin aru saama kui pime meie uus köök on. Mulle aga väga meeldib süüa loomuliku valguse käes ja elutoast on meil täitsa kena vaade, nii et.. Meil on rõdul üks suur kokkupandav laud, mis hetkel täidab kola peitmise ja taimekastide hoiustamise rolli, miski, mida mu ema silma otsaski ei kannata. Ta ütles, et kui ma ära kolin, siis sellest lauast ta vabaneb ja teeb endale toreda nurga, kus vahel ehk hommikustki süüa. Aga sellest võiks ju saada meie uus laud elutuppa? Hetkel näeb see küll vana ja väsinud välja, kuid üks mu sugulane läks just restaureerimist õppima ning võtab juba tellimustöid vastu. Loodan, et tema käe alt väljub juba midagi ilusamat. Laud on tume, põrand on hele, kuidas need täpselt omavahel kokku käivad, ma ei oska veel öelda. Ja millised toolid sellega üldse sobiksid?

Sellel nädalal on plaanis magamistuppa pimendavad rulood tellida, võib-olla tumesinised. Liuglevas Ukses oli kampaania, millega sai garderoobikapi esikusse soodsamalt, nii et see on ka nüüd tellitud ja peaks saabuma novembri alguses. Arvatavasti saabub siis ka puuduv põrand ja võib hakata kotte kokku pakkima. Ma juba niiii ootan seda pakkimise osa! Olen kolinud ainult ühe korra elus, kuid olin siis algkoolilaps ja pakkimise ning sorteerimisega ma ei tegelenud (vähemalt ise küll ei mäleta midagi, aga ma ei mäleta ka Sarah Brightmani kontserdil käimist mõned aastad hiljem, kuigi väidetavalt ma seda teinud olen).

October 2, 2017

September 2017

Lugemine - jah
Itaalia keel - ei
30% kõrvale - ei
Ostan vähe - ei

Kuu lõpp hiilis nii salaja ligi, et isegi veenäite polnud mul meeles ära saata, rääkimata blogis muljetamisest. Nüüd aga parandan kärmelt selle vea, sest alles eile kurtsin Nicolale, et olen olnud palju hooletum kirjutaja, kui ma päriselt olla tahaksin. Järjepidevus on tihti mu nõrgaks küljeks ja nippe, kuidas sellest vabaneda, ma ei tea.

Kui neid kunagi seatud eesmärke vaadata, siis tundub, et september oli halb kuu. Vaid lugemisega suutsin hakkama saada ("Viimased tuhat aastat", kurb), muuga eriti mitte. Seletan seda asjaolu sellega, et tõesti on uue koduga praegu olnud rohkem tegemist ja viimasel ajal ka muret, niisiis on ajumaht olnud just sellega hõivatud. Lootus oktoobris sisse kolida on kustunud, sest tarneprobleemid ja katkine laminaat, mida keegi omaks ei tunnista.. Mis saab, ei tea, kuid see ei olegi tegelikult praeguse postituse teema.

Septembri üks headest uudistest on see, et taas on alanud uus trennihooaeg! Meie rühma vanadest nägudest on küll vaid üksikud alles, kuid pole hullu, ka mina ise olin ju alles kaks aastat tagasi uus nägu. Kuna ma tegelikult kuu algusest puudusin nii reisi kui ka tervise pärast, siis otsustasin ühel päeval seda natuke tasa teha ja tegin kaks trenni järjest. Uus kava on aga küllalt intensiivne ja võtab lihased läbi, eriti peale pikemat pausi. Niisiis tundsin end järgnevatel päevadel nii, nagu oleks päriselt millegi alla jäänud. Isegi ribid olid sisse hingates valusad. Nüüdseks on valu kadunud ja asemele tulnud mott, sest trenn on hea viis loom välja lasta!

Muid tegemisi: käisin juuksuris ja lõikasin blondi otsa maha (ja seda tehti muide masinaga), tähistasime Nicolaga Musu restoranis 4 koos oldud aastat, olime sünnipäevakülalised, tellisime esikukapi ära, tegime ühel nädalavahetusel väga pika jalgrattasõidu, vaatasin sarju (Strangers Things, Big Little Lies), kohtusin paari vana sõbraga ja pildistasin taas balletti. Mis tuletab meelde, et isegi neid esimesi pilte ei ole ma tegelikult veel eriti kuskil jaganud. Varsti!

September 21, 2017

Laske koju vol 4 - läks turboks kätte

Eile oli esimene kord, kui ma õhtul remondi pärast magama ei jäänud, sest nii palju oli mida mõelda ja elevus/ärevus näris hinge. Lõppes see loomulikult sellega, et nägin unes, kuidas vannituppa olid kõik asjad risti vastupidi esialgsele joonisele pandud ja see mulle suurt meelehärmi tekitas.

Nimelt sain eile õhtul kell 21 projektijuhilt nimekirja asjadest, mis veel puudu on ja mida on vaja reedel. REEDEL?! Noo ma tean küll, et lepingus on tähtajaks pandud homne päev aga mul oli pidevalt omal tunne, et aega on uksekella ja vannitoapeegli ja muu pudipadiga. Tuleb välja, et kui ei taha ehitajate tööd takistada, siis ei ole aega miskit enam. Kogu selle kraami, mille olen juba valmis ostnud, pean samuti kiiremas korras, ehk siis täna, objektile toimetama.

Plaani järgi saavad sellel nädalal vannituba valmis, seinad värvitud ja lagi juba on valmis. Uue nädala alguses pannakse laminaat, uksed ja liistud. Sellest järgmisel nädalal peaks saabuma köögimööbel ja WC kapp ja sellest veel järgmisel nädalal võib-olla isegi esikukapp juba. Ehk siis suure tahtmise korral võiks sisse kolida põhimõtteliselt järgmise nädala lõpus ja toituda krõbinatest, kuid seda me ei tee.

Laupäeval käisime emaga Ikeas. Algul pidin ma Helsingisse minema ühe sõbrannaga kokku saama, kuid kuna läksin kõige varasema laevaga, tähendas see ikkagi vaba hommikupoolikut. Nii sõitsimegi hoopis sadamast kõige pealt Ikeasse. Ooo kui tore pood see on, eriti mulle, kes ma seal eelnevalt vaid ühe korra käinud olen. Kärsitud nagu me oleme, siis nendes näidisruumides me eriti aega ei veetnud, sest mööbel polnud meie eesmärgiks. Vaid ühes kohas panin silma peale kingakapile, mis oma kitsa tegumoega sobiks väga hästi meie esikusse. Seda ma aga veel ära ei ostnud, sest kiiret pole. Ega kiiret pole ka sõela, lihatermomeetri ja köögikäterätikutega, kuid ometi just sellist kraami ma sealt koju tõin.
Täna õhtul on siis plaanis saada viimased puuduvad jupid: peegel vannituppa, kohtvalgustid vannituppa, lamp WCsse, lamp elutuppa ja uksekell. Äkki ka mõned pirnid. Kahtlustan, et elutuba jääb hetkel küll lambita, sest ma lihtsalt ei tea. Me oleme nii palju neid vaatamas käinud ja üldse mitte targemaks saanud. Äkki ma siis oskan paremini, kui see tuba juba muidu valmis on ja mööbel sees? Mööbel = diivan, sest ainult see on meil kolimise hetkeks elutuppa olemas. Aa ja WC pott on ju ka veel puudu! Õnneks on see välja valitud ja jäänud on vaid vormistamise rõõm.

Alanud on see aeg, kui inimesed igasugust enda kasutatud mööblit pakkuma hakkavad. Seni on see läinud palju paremini, kui võiks arvata, sest ühestki hiiglasuurest sektsioonkapist ei ole me pidanud keelduma, kuid rõõmuga saame vastu võtta hoopis väikese täispuidust köögilaua. Sellest saime teada eile, kui ema sõber meie kolimisest kuulis ja seda lahkelt meile pakkus. Aitäh!

Ehk siis mida rohkem valmis korter hakkab saama, seda suurem roll on meil nüüd, kui peab hakkama sisustamisele mõtlema. Pidevalt on vaja midagi otsustada ja otsida ja see on kohati päris keeruline. Proovin võtta üks samm korraga, kuid vahel ikka tõttan asjade käigust ette ja tegelen ebavajalikuga, näiteks uurisin juba kolimisfirmalt hinda ja eile käisin rulookardinaid vaatamas. Suure osa meie tavaarist saaks kolitud ka tavalise autoga mitu otsa tehes, kuid mööbel on see, millega me oma jõududega hakkama ei saa: suur ja raske diivan, riidekapp, arvutilaud, kummut.

Arvan, et me kolime oktoobri lõpus. Appi?!

September 18, 2017

Heeringas ja vahvlid

Tegelikult käisin ma septembri alguses Amsterdamis. Aga kui ma reisil tehtud pilte vaatan, siis need ei inspireeri mind absoluutselt kirjutama. Tavaliselt teen niimoodi, et laen kõik pildid üles ja hakkan teksti kirjutama piltide vahele. Võib-olla nüüd teen nii, et kirjutan teksti valmis ja mõnda pilti näitan äkki hoopis hiljem? Proovime!

Üks asi viis teiseni ja nii juhtuski, et lendasin Amsterdami, et seal kohtuda ühe saksa plikaga, kellega Erasmuse ajal tutvusin. Tema otsis reisikaaslast ja ma arvasin, et see võiks hea mõte olla, sest uut linna ju ikka tore avastada. Panime umbkaudse plaani paika, kinnitasime hotelli ja oligi minek.

Kuna minu lennuk jõudis juba kella 10 aeg kohale ja tema oma alles hiljem, läksin üksinda kesklinna. Ma ei ole eriti palju üksinda pidanud võõras linnas orienteeruma, niisiis tunduvad ikka algul segadusttekitavad just sellised seigad nagu õigete rongipiletite saamine, mitte ära eksimine, soovitatavalt ühes tükis kohale jõudmine jms pisiasjad. Endalegi ootamatult osutus kõik Amsterdami lennujaamas nii selgeks, et napid 30 minutit hiljem olin seal, kus pidi. Kohvrit mul ei olnud, sain lennukilt maha, tõstsin pilgu, juba nägin viita rongide poole, masinast sain pileti, suundusin õigele platvormile ja juba rong tuligi. Ka raudteejaamast hotelli kõndimine ei olnud raske ülesanne, sest see asus vaid 10 minuti kaugusel, vanalinnas. Loomulikult pelgasin ka seda, et meie hotell just punaste laternate piirkonnas olema peab, kuid tegelikult oli tegemist just turvalise, kuid turistidest pungil vanalinna osaga. Eks taskuvaraste eest peab end ikka kaitsema, kuid see on nii igal pool suurlinnas. No ja kõrvatropid läksid ka käiku, sest lällamine kestab hommikutundideni.

Kui ma siis oma kodinad hotelli maha olin pannud, läksin aega parajaks tegema. Tuiasin niisama linna peal ringi ja uurisin paari poodi. Imestasin, et miks nii räpane - tegin järelduse, et nädalavahetuse tagajärjed veel likvideerimata. Hiljem pidin tõdema, et täitsa kesklinnas oligi see normiks, et on palju mustem kui meil. Kui kesklinnast välja saada, siis oli tunduvalt parem. Arvan, et see inimmass on lihtsalt nii suur, mis sealt iga päev läbi voorib + pidutsevad turistid, nii et jõud ei käi lihtsalt üle. Kahju. Esimese päeva õhtul me ei teinudki suurt midagi, käisime ramenit söömas ja olime mõlemad lennureisist päris väsinud.

Teisipäeva hommikul läksime kõige pealt turule. See oli mööda ühte pikka tänavat ja avatud iga päev. Pigem oli seal rõhk asjadel, kui söögil, kuid paar toiduputkat siiski leidus. Näiteks sai seal süüa heeringat, mis hollandlastele omane. Meie sõime ühte teist Hollandi maiuspala, stroopwafelit, ja kuna see osutus nii rammusaks, siis muud lõunaks ei tahtnudki. Koju ostsime neid loomulikult kaasa ka, lisaks saime turult huvitavat teed ja mina ühe tekstiilist koti.

Peale väikest puhkepausi hotellis, läksime edasi giidituurile. See oli päris põhjalik ja võimalik, et mu lemmikosa reisist. Kuigi mul oli väike Amsterdami turistiraamat kaasas, siis selle lugemine ei ole võrdväärne linnas õiges kohas jutu kuulamisega. Nii saimegi teada miks prostitutsioon seal just vanalinnas, kirikute lähedal lokkama lõi (sest meremehed + hea kohe kõrvaluksest sisse minna ja pattu kahetseda) ja miks kanep, mis on tegelikult siiski illegaalne, ei pane seal ühtki politseinikut silmagi pilgutama (sest äri ja kõrged maksud). Õhtust sõime salatirestoranis ja peale seda läksime paadiga kanalituurile. Järgmistele turistidele soovitaksin seda teha võib-olla mingi väikese lahtise laevukesega, mis on kindlasti kallim, kuid lahedam. Meie läksime selle tüüpilise klaasitud alusega ja ma ei tea kas ma olen vale pikkusega inimene aga mul jooksis täpselt silmade kõrguselt aknaraam ja see tegi nähtavuse kehvaks. Küll aga oli tore see tuur teha just pimedal ajal, sest sillad on lambikestega valgustatud. Vajab mainimist, et päeva lõpuks olime teinud lausa 25 000 sammu!

Kolmapäeval läksime Zaanse Schansi. See on Amsterdami keskusest 15 min rongisõidu kaugusel asuv vabaõhumuuseumi laadne koht. Sinna on kokku toodud tuulikuid ja traditsioonilisi maju, kus saab näha erinevaid talutöid. Lisaks silkavad seal lambad ringi, saab osta juustu, puukotasid ja muud. Põhimuuseumisse me ei läinud, kuid käisime ühes tuulikus sees. Seal sai näha, kuidas linaseemnetest õli tehakse. Mingil kummalisel kombel sain aru, et ma ei olegi enne töötavat tuuleveskit seest näinud, et kuidas need veskikivid ikkagi töötavad. Nüüd nägin! Boonuseks oli seal üks väga sõbralik kass.

Õhtul läksime Anne Frank'i muuseumisse. Mina tahtsin sinna väga minna ja olin juba enne reisi uurinud piletite ostmise kohta. Tuli välja, et oli ikkagi naiivne loota neid eelmüügist vaid 2 nädalat enne reisi saada - pigem 2-3 kuud tuleb seda külastust planeerida! Korraks olin kurb ja arvasin, et jääbki ära. Ilma piletita järjekorras seistes võib ooteaeg olla lausa 3 tundi. Eelmisel päeval rääkis giid aga seda, et kui minna õhtul hilja, siis võib vedada ja järjekord olla lühike, sest enamasti inimesed ei tea kui kaua muuseum lahti on. Kes aga taipab vaadata, näeb, et sisse pääseb vist lausa poole kümneni. Nii läkski, et peale õhtusööki saabudes pidime ootama ainult pool tundi. Kuna muuseumi ruumid olid väikesed, siis oli sees ikkagi väga kitsas ja omas tempos liikumine võimatu. Nüüd tahan igatahes Anne Frank'i päevikut lugeda, sest kuulnud olin ma sellest ikka, kuid nüüd on nagu mingisugune isiklik side ja huvi suurem.

Neljapäeval käisime ühes teises linnas, Leidenis. See pilt on muide samuti sealt pärit, ainus pilt mis mulle nüüd esmavaatlusel kuidagi silma jäi. Kui Amsterdam oli Pealinn, siis Leiden oli Tudengilinn, Nukumajalinn ja üldse ilus ja armas. Väga kaua me seal aga aega ei veetnud, sõitsime tagasi Amsterdami. Õhtul jalutasime Oosterparki ja sõime kaasavõetud kraami. Möödusime loomaaiast, mis tundus huvilistele asjalik koht.

Reedel sadas terve päeva. See sadu oli nii kõva, et KÕIK ujus. Meie hotelli restoran/söökla (kuidas nimetada tagasihoidliku hotelli söögiala?) asus keldrikorrusel ja selle põrand oli ühtlaselt veega kaetud. Hea, et me selleks päevaks polnud planeerinud mõnda erilist väljasõitu, sest see oleks masendav olnud. Selle asemel läksime hoopis Banksy ja Dali näitusele. Läks nii, et kõige enam pakkus mulle seal huvi Dali eluloo kohta käiv lühifilm, mille teostus oli kummaline, kuid sisu tõmbav.

Ootasime hotellis saju lõppu. Pärastlõunal tundus, et see võiks olla enamvähem laabunud. Läksime välja, et minna juustupoodi ja kassipaati vaatama. Kassipaadini ei jõudnud, sest taas tuli valget vett taevast ja minu (nahast!) tennised olid nii vettinud, et varvaste vahel lirtsus. Ostsin hoopis uued sokid. Kassipaat pidavat olema varjupaik paadil, mis on kaks tundi iga päev külastajatele avatud. Juustupoodi siiski läksime, sest see oli lähedal. Võtsin suitsujuustu ja kitse-meejuustu. Pakuti ka kookosjuustu, kuid see maitses juba liiga kummaliselt.

Õhtul tegime järgmise katse - äkki nüüd on sadu pigem nagu seenevihm? Vale vastus, ikka saime sahmaka kaela. Tahtsime näha ühte poppi šopingu- ja restoranide piirkonda De 9 Straatjes. Nägime kah, läbi vihma.. Süüa tahtsime ühes täidetud kartulite kohas, kuid kui lõpuks kohale jõudsime, polnud seal ühtegi vaba lauda. Meeleheites astusime sisse hoopis vastasmaja restorani - Itaalia oma. Sain olla snob ja tõdeda, et menüüs välja reklaamitud focaccia oli kõike muud kui focaccia, kuid kõhtu täitis see siiski. Sibulasuppi sõin ka.

Ajaloo huvides said need read kirja pandud, sest ma tõesti ei mäleta üksikasju siis, kui pole pildistanud/kirjutanud. Nüüd on lootust, et siiski mäletan. Mis ma nende üksikute piltidega teen, ma veel ei tea. Ju ma nad ühel hetkel ikka blogisse panen, võib-olla siia samasse, võib-olla teen uue postituse. Mul on tunne, et see reis toimus valel ajal, mul on mõtted ikka pigem korteri ja remondi juures. Võib-olla sellepärast ei saanud ma sellelt reisilt seda energiat, mida tavaliselt, pigem ootasin koju minekut. Aga kokku sai see käik lepitud juba enne korteri ostu ja ära ei tahtnud ma kah jätta. Nii et - igast asjast õpitakse midagi?

Pildid on nüüd üleval: SIIN.