November 30, 2016

Čau, november!



Kuna mul on praegu Slovakkia sõbranna külas, siis on vaid paslik, et saadan selle kuu ära slovakkiakeelse "tsau"ga. Usun, et kirjutan meie seiklustest siis, kui ta kodumaal tagasi on.

trenn - jah
gluteenivaba - enamvähem
raamatud - ei
itaalia keel - ei..
investeerimine - vanaviisi

Möödas on üks (liigagi?) tegus kuu ja vaikselt õhkan nüüd juba jõulude järele - no et saaks korra jalad seinale visata.. Trenn ja kool on muidu hallatavad, kuid KOHE, kui sellele lisandub mingigi lisakohustus, on kaos kerge tekkima. Mis tähendab seda, et Nicola koristab ja teeb süüa ja käib toidupoes (muidu on meil need kohustused pooleks jaotatud) ja mina raban mitmel rindel.

Trenni sai tehtud eriti hoolega, sest 25. novembril oli meil Raekojaplatsil esinemine. Lisaks sellele käisime Nicolaga korra nädalas ujumas, mis tähendas minu jaoks 3 korda nädalas trenni, mida loen juba eeskujulikuks tulemuseks. Sellega plaanime uuest aastast jätkata.

Ühte PÖFFi filmi jõudsin vaatama. Kõigest ühte! See sai valitud kah nii, et võtsin oma ainsa vaba päeva ning valisin ainult Sõpruse filmide seast, sest just sinna kinno tahan ma kõige enam minna. Eelmisel aastal seal vabatahtlikuna töötamine oli lihtsalt nii nii hea, et ma tabasin end nüüd kinosaalis lausa mõttelt, et ma ei tahagi enam PÖFFile vabatahtlikuks kunagi minna - sest puudub garantii, et ma jälle ainult Sõpruse vahetused saaks ja mujal pöffitamine pole minu jaoks enam üldse "see". Igatahes filmiks oli moekino valikust "To Be A Miss", ka produtsent oli filmi sisse juhatamas. Hinnanguks ütlen: ootuspärane dokumentaal, mis oleks võinud minna tegelikult veel rohkem sügavuti.

Muud märkimisväärsed tegevused: käisin hambaarsti juures, tähistasime töökaaslasega 77 koondaasta täitumist, osalesime sõbrannaga soengukoolitusel ja pildistasin ametifotot.

November 27, 2016

26

Sain täna taas aasta vanemaks ja olen tänulik,
et mu ümber on õiged inimesed, keda hindan väga palju,
et kodu on soe ja süüa saab hästi,
et töö on mõistlik ja rahulik,
et trenn on lahe ja treeneriks on just see kõige lahedam treener,
et mul on võimalus õppida ja et koolis huvitav on,
et tervis seda kõike teha laseb

November 10, 2016

Millal ma itaalia keele selgeks saan?

Vastus: jätkates vanaviisi - mitte kunagi.

Sel ajal, kui eile õhtul telekast "Kallis, sa oled kosunud" saadet vaatasime ja uusi arvutijuppe tellisime, rääkisime Nicolaga eesti keeles. Tema seletas mulle, kuidas graafikakaart on liiga pikk tema valitud korpuse jaoks ja mina ütlesin talle, et ta on Ossinovski nägu. See oli kõik juba täitsa päris vestluse moodi ning pidin üllatunult tunnistama, et kui vaja, räägiks Nicola poolsoravat eesti keelt juba homme, kui ma talle vaid rohkem võimalust annaks minu emakeeles lobajuttu ajada.

Seal saates oli eile üks noor 126-kilone naine, kes sõi kanapihve ja haukas saia peale ning kurtis, et ta ei saa aru, kuidas ta ülekaaluline on. Kui talle õiged vahendid kätte anti (tutvustati tervislikku toitumist ja avati jõusaali uks), võttis ta poole aastaga alla 5 kg. Küll ma siis eile ahhetasin teleka ees, et kuidas see võimalik on, MIKS ta ei tegutse?! Ma olen tegelikult samasugune: kõik vahendid on mul olemas, aga itaalia keelt ikka selgeks ei saa. Õnneks ma ei imesta, kuidas selline asi võimalik on, sest ma tean väga hästi, et ega ma korralikult vaeva nüüd küll ei näe. Aga peaks mulle keegi ette heitma, et miks ma siis ei räägi - vabandusi oleks mul varnast küllaga võtta!

See seos tuli minuni täna hommikul ja sain aru, et nii enam edasi minna ei saa. Täpset plaani mul veel ei ole, aga midagi peab tegema, sest nii, nagu see naine unistas kaalule astudes näha numbrit 60, unistan mina ikka veel sellest, et ühel hetkel vestlen vabalt itaalia keeles. Kahjuks jälgides mu tänaseid mitte-pingutusi, on tegemist ebarealistliku sooviga.. Pikaks norutamiseks põhjust pole, sest siin on küll ohjad vaid mu enda kätes.

Rääkides veel Nicola eesti keelest, siis leidsin talle ühe päevakohase õppematerjali: 8-aastase poisi toidublogi. Loeme ja tõlgime seda koos ning võib öelda, et ta saab sealsest jutust väga hästi aru (v.a. sõnad nagu näiteks noortevangla ja pätt, millega tal enne kokkupuudet pole olnud). Ja minul on hea meel, et leidub lapsi, kes sööki hindavad.


October 31, 2016

Pakaa, oktoober!

 trenn - jah
gluteenivaba - enamvähem
raamatud - jah
itaalia keel - ei
investeerimine - jah

Jälle üks kuu läbi ja oktoober oli juba palju rutiinsem kui september, kuid kindlasti mitte kerge aja mööda veeretamine. Väikese õudusega olen aga hakanud taipama, et eriti lebomaks, kui praegu, ei lähe asjad kohe kuidagi mitte vähemalt enne juunit :) Nii et aeg on hakata harjuma. Kuigi on pime ja kõle, siis see ei häiri mind sellel aastal. Piisavalt palju tegemist, et ei jõua vinguda? D-vitamiin aitab päriselt? Sellele vist õiget vastust ei saagi, igatahes midagi toimib. Mis ei tähenda, et pimedus halb ei oleks, on ikka, ja vihm on ka vastik, aga mis sa ära teed?

Trenni sai oktoobris tehtud väga eeskujulikult - lisaks tavapärasele tantsutrennile oli meil üks lisatrenn ning Nicolaga käisime TIKi spordihoones ujumas. Teadsin, et mul on sahtlis 2 aastat vana 10-korra kaart ning sellega me omale pääsmed lunastasimegi. Tädi leti taga pistis küll naerma, et selliseid kaarte neil enam polegi, aga õnneks saime ikka sisse. Kavatseme selle kaardi nüüd lõpuni kasutada ning nädalavahetuseti ujuma jõuda. Kui laupäeval kool kell 16 lõpeb, on aju niimoodi mõõdukalt pehme, et mõelda eriti ei jaksa, kuid keha veel liigutab. Siis ongi paras aeg vette viskuda ning peale tunniajalist solberdamist tuleb ka energia tagasi sisse.

Gluteenivaba jätkub ning praegu vist ongi see hetk, kui olen seda asja üritanud aasta aega ajada, vahelduva eduga. Nädalavahetustel ikka patustan, kuid see ei tundu üldse suur asi olevat.

Investeerimismaailmast aga nii palju huvitavat, et otsustasin liituda Tuleva pensioniühistuga ning panustada ka algkapitali. Olen vist kõik vähegi saadava materjali läbi lugenud ning.. hetkel tundub olevat normaalne samm. Või ütleme parem nii: hullemaks eriti niikuinii minna ei saa. Tahaks loota, et on mingi positiivne vahe, kas mu II sammas tiksub Tulevas või LHV's, kuid kas ka päriselt mingi vahe tuleb - elame ja näeme. Lubadused on ilusad ja tegelikult ka loogilised. Lugesin lõpuks läbi Roosaare "Rikkaks saamise õpiku" ning leian, et tegemist on täpselt sellise raamatuga, mille tahaks sissejuhatuseks pärisellu anda igale abituriendile. Konkreetne jutt, mitte mingi mõistumula. Hea lugemine tegelikult kõigile, kes seni rahale suuremat tähelepanu, kui "kulub jah teine kuidagi kiiresti" pole pööranud.

Teisi oktoobritegevusi: käisime Riias, plaanisin tööl jõulupidu, tegime läbi evakuatsiooniõppuse (päris tossuga!), käisime kinos, pildistasin ilusaid inimesi ja veel ilusamat koera, käisin vanaemal külas, küpsetasin sõpradele Pavlova torti.

October 12, 2016

Riia - pelmeenid, kasiinod ja art nouveau

Kui ma tahaksin eriti lakoonilise postituse teha, siis umbes täpselt nende sõnadega ma lõpetaksingi aga lugejate õnneks või kahjuks pajatan ma nädalavahetusest Riias veidi pikemalt. Meie plaani külastada kõiki Euroopa pealinnu on loomulikult kõige kergem alustada kodule kõige lähemalt ning seetõttu haarasin reisidiilid.ee leheküljelt leitud võimalusest pikalt mõtlemata kinni. Venere.com lehelt broneerisin toa A1 hotellis 33 euroga öö ning Lux Express'il oli käimas kampaania, millega saime bussipiletid kahele edasi-tagasi 24 euroga. Algul oli mul plaan sellest Nicolale üllatus teha aga uudishimuliku inimesena pidi ta loomulikult lugema millised e-mailid mul postkastis punasega ära on märgitud..
Laupäeva hommikul alustasime sõitu päris varakult, kuid esialgu pikana tundunud teekond (4,5 tundi) läheb tegelikult mugavas bussis ikkagi ruttu. Jalgadel on ruumi, see on põhiline. Kohale jõudsime lõunaks, vihma tibutas. Erilist soovi meil kohe linna peale tormata ei olnud, läksime Elizabetes iela tänava Lidosse sööma. Oli sama, nagu Tallinnas, ehk siis olime õnnelikud, et nälg sai kustutatud ootuspäraselt. Mm, praekartulid..
Seejärel võtsime sihikule hotelli. Märkasime, et vaevalt jõuab üks kasiino silmapiirilt kaduda, kui nähtavale kerkib juba uus. Neid oli ikka palju, mõnes kohas tundus, et lausa igal tänaval vähemalt üks. Kas ka kliente jagub, ei oska öelda. Hotelli leidsime üles ja esmamulje oli natukene vanem ja väsinum kui ma arvasin, et tuleb. Midagi glamuurset ma ei oodanud niikuinii, kui selle koha nimetaksin ma pigem seljakotirändurite peatuskohaks kui hotelliks. Mis mind aga puhevile ajas oli teade, et just sellel nädalavahetus on hotellis veekatkestus. Veekatkestus?! Ettenägelikult oli meie toa tualetti paigutatud suur ämber veega - no et saab vähemalt nägu pesta ja äkki ka potist ühte ja teist elimineerida.. Käisime kiirelt dušši all, sest kohe kohe pidavat katkestus hakkama. Õnneks läks kuidagi nii, et veekatkestust ei tulnudki, ka sooja vett jätkus. Tore, ja kuigi see pole otseselt hotelli süü, et linn torusid parandab, siis otseselt juubeldada ka ei osanud asja üle, mis tegelikult ööbimiskoha juures siiski iseenesest mõistetav on.

Otsustasime linna peale minna, külastasime ühte omapärast suveniiripoodi-kohvikut. Siin peaksin tähelepanu juhtima Riia kaardile, mille bussijaamast saime - Like A Local Guide on midagi use-it'i sarnast, ehk siis kaart kokku pandud kohalike soovitustega. Just tänu sellele leidsime sisehoovis paikneva koha, kust ilusad postkaardid saime. Müüdi ka kohalikku kirjandust.
Jalutasime linna peal ilma kindla sihita, õhtusöögiks valisime üldse mitte lätipärase koha, TGIF pubi, sest brändinimi oli meile mõlemale filmidest ja sarjadest tuttav, tegemist Ameerika popi kohaga. Uuesti vist ei läheks, sest tegelikult on huvitavamaid kohti. Kuna Lido lõuna oli suur, siis võtsime vabalt ja sõime mõlemad salatit ja alkovaba kokteili. Õhtu lõpetasime varakult ja läksime magama juba kell 23.
... aga magada me ei saanud. Sest nagu selgus, olid hotelli seinad tehtud papist. Läbi oli kosta nii kõrvaltoa vestlus kahe eesti mehe vahel kui ka näiteks iga koridoris oleva tualeti veetõmbamine. Ja uksesulgemine. Ja trepi kasutamine. Hommikuks olin pahur, seda leevendas veidi hommikusöök, mis oli oodatust rikkalikum - peekon, viiner, muna. Nicola sõi, nagu alati, vaid magusat - putru ohtra moosiga, jogurtit ja müslit. Läksime umbes kell 10 juba minema ning tõdesime mõlemad, et üle 33 euri tegelikult selle koha eest maksta poleks tahtnud..
Pühapäeva esimeseks ettevõtmiseks oli meil giidiga tuur. Räägiti veidi Läti ja Riia ajaloost, jalutasime vanalinnas. Sisu poolest oli käik veidi lahja, Budapesti samasugune ringkäik oli palju huvitavam. Kui juba kohaliku inimesega tuuri võtta, siis tahaks mingeid põnevamaid jutukesi, linnalegende jms kulda. Igatahes - mingi aimduse linnast andis see siiski ning ajaviiteks oli okei. Peale 2 tundi väljas olime aga läbinisti jääpurikad ning maandusime Kuuka cafe's, et konte soojendada. Lõunatasime pelmeenikohvikus, peaaegu samasuguses, nagu oli meil kunagi Kuus Pelmeeni Narva maanteel. MIKS meil pole enam ühtegi pelmeenikohta Tallinnas?! Ka EAT on kinni :( Siis seadsime sammud Okupatsioonimuuseumisse. Ja seejärel Art Nouveau muuseumisse, mis oli ühe Riia arhitekti kunagine kodu.
Kallis, kus marineeritud heeringas on? - Eks ikka marineeritud heeringa anumas!
Kesklinnas sattusime veel ühte kaltsukasse, kus müüdi riideid kilohinnaga. Väga ammu oli Paavli kaltsukas sama süsteem, mida ma endiselt väga naljakaks pean. Kahjuks jõudsime sinna vaid 15 minutit enne sulgemist ning kiiruga jõudsin vaid paari asja selga proovida - potentsiaali kohal oli ning arvatavasti oleks sealt muudki leidnud. Lahkusin ühe kleidiga, mille kilohinnaks oli 24 euri (ja ise käisin välja 7 eurtsikut).

Õhtusöögiidee saime meie giidilt, kohaks Folkklubs Ala Pagrabs. Pühapäeva õhtu kohta oli seal ikka väga palju rahvast ning saime peaaegu, et viimase laua. Tegemist kohaliku pubiga, mis pakub Lätile omaseid roogi. Võtsime taas salatit, sest jälle oli lõunasöök juba ise väga täitev olnud. Ning seda salatit soovitaks väga väga. Ka teised road, mida laudades nägime, olid väga isuäratava. Magustoiduks jagasime õlletaignast pontšikuid. Kõrvale jõime kvassi.
Siis oligi aeg tagasi bussile minna, magasime ja vaatasime sarju ning kell 01:00 olime kodus. Kokkuvõte Riiast: soovitada julgen Art Nouveau muuseumit, pelmeenikohvikut Kalku ielal, Niceplace Mansards nimelist suveniiripoodi, kilohinnaga riideid müüvat KiloMax'i ja Folkklubsi. Tuli oodatust tegusam väljasõit ning nägime päris palju. Järgmisena - Vilnius?